Tulemiste ja minemiste valu

Mõned aastad tagasi leidsin vanu pilte sorteerides ühe ümbriku. Selles olid vanaisa kirjad minu vanaemale sellest ajast, kui vanaisa merd sõitis ja vanaema teda kihlatuna ja ka noore abielunaisena kodus ootas…

Saaremaa mehepoegadel (ja ehk ka peretütardel) on paljudel emapiimaga saadud mere kutse – minna laevale, minna merekooli, merele, minna maailma. Sellest on kirjutanud meie kandi kirjanikud ja seda olen kuulnud ja kogenud niisamagi. See on saarlase eripära, et mere kutsele ei saa vastu seista.

Tänapäeva ühiskonnas on asjad teisenenud, on tulnud juurde võimalusi ja teed on lahti mitte üksnes enam mere kaudu, vaid ka maismaad pidi. Ja paljud neid võimalusi ka kasutavad: kes läheb Austraaliasse tööle, kes Soome.

Kes Aasiasse seljakotiga hingerahu otsima, kes USA-sse õnne leidma. Maailm on lahti me ees ja kaugused kutsuvad. Samuti on illusioon, et mujal on parem kui kodus. See mõte on alati olemas ja eriti tugev enne, kui pole ise reaalselt kuskil ära käinud.

Pudrumägesid pole

Minnes ja võõrsil olles tuleb aga see teadmine üsna ruttu, et pudrumägesid ja piimajõgesid pole kuskil. On vaid erinevad kultuurid ja rahvad ja maailmanägemised, kõikjal on õnn ja rõõm, häda ja viletsus ning ka valu ja pisarad. Bürokraatiast ja keerulisest elukorraldusest rääkimata, millest ka võõrsile läinutel end läbi tuleb närida. Ja reeglid, mille olemasolu meile täiesti absurdsena tundub.

Üle kõige reegel on aga: igal maal selle maa kombe kohaselt.

Ei saa minna teise ilmaotsa ja eeldada, et asjaajamine seal samamoodi käib kui meie juures, et saad kodusest arvutist anda allkirja ja riigiga suhtlemine on hiirekliki kaugusel. Rääkimata sellest, et Eestis on ka iga põõsa taga internet. Ja et külapoes saad maksta kaardiga ning sul on külapoes iga päev värske piim, leib ja vorst. Ja et meil on veel alles need külapoed – jah, viimastel aastatel on nende arv küll vähenenud, kuid nad on ikkagi olemas – kodust umbes kümne kilomeetri raadiuses. Unelmatemaal Ameerikas pead aga Ohio osariigi väikelinnas elades 50 km maha sõitma, et saada mingitki teenust, kaupa või suhtlust riigiga. Ning üle ega ümber ei saa meie rikkumata loodusest ja puhtast õhust. Ka Tallinna kesklinn on selles osas positiivne näide, võrreldes näiteks New Yorgiga…

Nii et minekutel on alati mitu tahku. Ootused ja lootused ning tegelikkus. Kas me minnes oleme valmis tegelikkuseks? Kas suudame kohaneda muu maailma veidrusega, lennates välja oma turvalisest ja suhteliselt kenasti korraldatud Eesti ühiskonnast?

Poliitikud on viimastel aastatel asunud manipuleerima selle eestlase mujale minekuga – hirmul on ju alati suured silmad, ütleb ka rahvatarkus. Ja rahvusliku hääbumisega hirmutamine on saanud osaks meie poliitilisest retoorikast.

Jah, esmapilgul tundub ehk hirmutav tõesti, et eestlaste kogukond on Soomes juba suurim muulaste kogukond ja sealpool lahte võid ennemini kohata eestlasest töötegijat. See ei ole aga rahvusliku hääbumise probleem. See on meie teatud poliitika tulemus ja poliitikud on tõesti need viimased, kes iseoma otsuste üle hädakisa peaksid tõstma. Pigem ikka nii, et mida on inimene otsustanud, seda saab inimene ka muuta.

Tullakse ka tagasi

Ehk oleks mõistlik tegeleda nende probleemidega, mis inimesi praegu mujale tööle ajavad, sotsiaalses ja ühiskonna jätkusuutlikkuse kontekstis? Miks meeldib eestlasele Soomes rohkem töötada kui Eestis? Triviaalne vastus: sest sealsed poliitikud on ühiskonna elu sedasi korraldanud, et inimesel on seal riigis hea ja turvaline elada. Nii lihtne ja labane on see põhjus. Nii et äraminemise üle hädakisa tõstmine ja, mis veel hullem, selle kasutamine poliitiliseks manipulatsiooniks pole eriti kena.

Äraminemiste juures on aga veel üks oluline asi, mida on ehk vähe rõhutatud: kõik äraminemised tähendavad ju, et kunagi naastakse siia uue ja rikkalikuma kogemustepagasiga.

Nagu elu on näidanud, jõutakse maailmast õnne otsides tihti hoopis arusaamisele, et oma kodus Eestimaal on kõige parem. Nii et ka tagasitulijaid on, ja on järjest rohkem, sest ühel hetkel, kui maailma on juba nähtud küll, tekibki igatsus, koduigatsus. Sest õnn ei ole mitte Ameerikas ega Hiinas ega Aasias, õnn on meie südames. Ja vaade kodule kaugelt avaneb ka hoopis uues perspektiivis, igatsuse perspektiivis.

Mu vanaisa kirjad, kui nüüd loo algusse tagasi minna, olid töömehe, meremehe kirjad, sest kodust kaugel oli vaja olla selleks, et raha teenida. Ja nendes kirjades oli kõikides kesksel kohal soov tagasi tulla, igatsus kodu ja armsama järele. Kui on, kuhu tulla, ja kui on, kelle juurde tulla ja kui on põhjust tulla, siis tullakse kindlasti.

Meie mure, see kodusolijate ja ootajate mure peaks aga olema, et tulijatel oleks tõesti tahtmist ja võimalus tagasi tulla. Et keegi ootaks kuskil, armastaks ja hooliks. Küll nad siis koju tagasi tulevad, varem või hiljem. Sest kodus on ikka kõige parem ja kodu on seal, kus on su süda.

Lugu avaldatud 28.08.2014 Saarte Hääles

Kui meedia on JOKK kultuuri lipulaev, siis kes üldse siin riigis eetika eest peaks seisma?

Sattusin eile olukorda. kirjutasin siin blogis ja mõne aja pärast olid Delfi "laiskloom toimetajad" (kes ise ei suuda ajakirjanduslikku sisu toota, vaid luusivad ringi kus iganes, et siis teiste arvelt oma kanalile klikke teenida) üles nokkiunud mu jutu ja selle omavoliliselt publiku rahva häälde üles riputanud. Juriidiliselt pole mul millegi üle poriseda, avalik tekst ja avalik kasutus, koos viitega. Aga eetika aspektist on mul poriseda küll: esiteks, kui sa teise inimese asju kasutada tahad, on viisakas enne küsida (Postimees näiteks küsis), teiseks, kui sa teise inimese teksti kasutad, siis pead olema korrektne, ja mitte kontekstist endale vajalikke sõnu või lauseid välja nokkima - kui sa seda teed, siis sa manipuleerid ja pole oluline, kas sa teed seda tahtlikult või lollusest. See on inetu nii ja teistpidi. Ehk siis, Delfi käitus nagu Eestile viimastel aastatel kombeks, tõelise JOKK mehena.

Selles kontekstis on mu tõsine küsimus, kui meedia JOKKitab, siis kas neil on olemas sotsiaalne legitiimsus või moraalne õigus teiste JOKKE hukka mõista? Meedia roll ühiskonnas on olla valvekoer, aga kui see valvekoer ise varastab ja vorsti nimel on nõus milleks iganes?

Pärast eilset olen väga veendunud, et Delfi ja teised sealsed (sellised) ei tohiks enam kunagi kedagi JOKKi praktiseerijat kritiseerida ega liistule tõmmata, sest nad ise on vägagi JOKK kultuuri edendajad, kes ei tea eetikast, viisakusest ja muudest taolistest asjadest, või ei taha teada. Intelligentsusest rääkimata. Ja manipuleerimine ja vusserdamine raha teenimise nimel käib selle kõigega kaasa. Klikid toovad ju raha meediakanalile :) Ehk siis, pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, ja siis küsivadki inimesed kommentaariumides, kas me sellist JOKK Eestit tahtsimegi...

Muidugi selle kommentaariumiga on veel täitsa omaette lugu. Delfi ja Päevaleht on viimasel ajal hoogsalt sõdinud nn peldikuseina fenomeni vastu meie meediaruumi kommentaariumis. Omamoodi püha sõda ja esmapilgul väga õilis. Aga asjal on ka teine tahk: roojatakse ikka sinna, kus selleks koht on loodud, peldikusse. Kui meediakanali tekstid on suuremas osas nn peldikutekstid (no lugege neid klikitootmiseks tekitatud arendusi, mis tunne teil tekib?), siis peavadki ju kommentaarid olema pasased ja kusiselt nõretavad. Keskkond tekitab selles keskkonnas toimimise ja käitumise reeglid. Kas te olete mäganud kedagi kunagi ilusas ja esteetilises kohas nurka sittumas? Ei ole, sest ilus ja puhas ja esteetiline keskkond muudab ka seal viibivad inimesed paremaks, ilusamaks, eetilisemaks (esteetilisemaks).

Seega, seltsimehed meediakontsernide juhid, selle asemel et kommentaatoreid hurjutada ja kontrolli alla tahta, peaksite hoopiski iseenda üle artlema, et kas teie kanal on peldik või ei ole. Ja kui te jõuate järeldusele, et EI OLE, siis ei tohiks te ka klassikalise sitaveski printsiibil JOKKI praktiseerida. Vaid peaks püüdlema ilusaks ja viisakaks ja ausaks, tõeliseks ühiskonna valvekoeraks (selle sõna kõige õilsamas ja ilusamas tähenduses) olemise poole. Aga niikaua kui te pole endale selgeks teinud, kas te olete palee ballisaal või peldik, pole ka mõtet avalike rahvaarvajate üle nuriseda. Inimestel on ju vaja kuskile oma väljaheited (ja väljaheited, nagu te teate on organismi ainevahetusprotsesside tulemus, seda ei saa keelata) laotada ja kui te olete selleks peldiku ehitanud, siis sinna kakale minnaksegi :)
Vat selline lugu siis. (pilt Postimehest)

Nagu naine, või nii...

Täna meedias lahvatanud presidendiproua musiskandaal sunnib kirjutama. Kirjutama ja kommenteerima asja kui naine. Polegi vist varem asjadele sedasi lähenenud. Seekord siis niimoodi.

Jah, seisus kohustab ja kuigi seisus toob kaasa palju näiliselt positiivset, mida muu rahvas (lihtrahvas) arvab kadestamist väärt olevat. Siis tegelikult toob seisus kaasa rohkem neid asju, mida me "kuldseks puuriks" võime nimetada. Eelkõige on see vabadus olla inimene, oma tunnete, tahtmiste, armastuse ja valuga. Ja teisalt see, et oma tegemistega oled luubi all nagu bioloogi uurimismaterjal.

Mu vanaema kasvatas mind karskes luterlikus vaimus, tehti selgeks kõik, mis on sünnis ja mis ei ole, millised on moraalinormid ja eetika. isegi kui sa oled vaid taluperenaise seisusega. Vanaema aegadel elati ka joodikust mehega ja mühakast mehega, sest nii oli kombeks. Ja lahutused ei tulnud üldse kõneks. Ja ei musitatud naabrimehega salaja sirelipõõsa taga. Nii elas ka mu ema. Kasvatus ja naiseks olemise taak kaelas. Kusjuures, oma ema ja isa abielu vaadates tundus mulle kui lapsele kõik väga ideaalne. Hiljem alles sain teada oma ema tõeliseid mõtteid ja tundeid. aga see luteriaanlik kasvatus....

Mina isiklikult naisena ei mõista EI käitumist hukka, mis sest et tal seisus kohustab ette ja taha. Kui me vaatame, mis maailmas toimub, siis pole ta mitte esimene seisuslik patustaja. Ja ega ka mitte viimane. Ses mõttes pole mõtet lokku lüüa, ja furoori tekitada. No ja mis siis, väike ilus flirt sumedas augustiöös. Eksis, palus vabandust, ega tegu enam olematuks saa ju teha.

Ses mõttes mulle hirmsasti meeldis Märt Treieri käsitlus tänases Vikerhommikus. Selles oli küll väike annus sarkastilist huumorit, aga see oli armas. No mis see musi siis ikka ära pole :) Ja flirt. Ja isegi kui selle taga on midagi enamat. Ju siis on põhjust, sest abielutangot tantsitakse ikka kahekesi. Ja kui abielu THI-ga oleks nii korras, ei siis EI kipuks teiste meestega tantsule.Mis ei tähenda et ta (THI) halb president oleks... (Tuletaks siin Putini Ludmilla juttu meelde, et nad ju presidendiks olemise ajal omavahel peaaegu et ei kohtunudki).
Sestap on asjal ka teine tahk. Õnnelikuks olemise tahk. See, et sa oled abielus ja presidendi proua ja ema ei pruugi sind veel õnnelikuks teha. Õnnelikuks teevad muud asjad: emotsioonid, armastus. Ei saa eeldada, et armastus on automaatslet kohe kõigega kaasas, kaasas seisusega, kaasas faktiga, et oled abielus. Ja isegi kui suhte alguses on kõik olemas, siis aja jooksul mõned asjad tuhmuvad. Ka tunded. Ja kui inimene on kurb ja õnnetu, siis kohtab ta varsti haigusi, mis on kurbuse ja õnnetuks olemise tulemus. Minu emaga oli nii. Kurvad mõtted toovad kurvad haigused. Luteriaanlik seisusekohane käitmine võib kaasa tuua selle, et ...
Jah.

Igatahes. Kui inimesel on valida kas seisus või armastus, hellus, hoolimine. Siis kumma teie valiksite?
Ja naisena asjale veel ühe kandi pealt vaadates: kas teie abielluksite sellise mehega nagu THI? Kui jah, siis kas olete valmis selleks, et teie mehest saab president või peaminister? Kas olete valmis selleks, et kogu romantika, mis on tavalise mehega koos elades muutub ühtäkki avalikuks etenduseks? Lisaks veel selliseks, kus meedia ja lai avalikkus su magamistuppa ronib ja ka su pissil käigud fikseerib? Kas sa naisena oled selleks etenduseks valmis? Kas sa oled piisavalt näitleja, et selles teatris, avaliku elu teatris hakkama saada? Ja kas sa tegelikult tahad seda?

Nagu ma ütlesin, ei näe me kulisside taha ja polegi meie asi sinna piiluda. See et EI valis inimeseks olemise seisuse vastandiks, on inimlik. THI -st on ka kahju, eks temagi ole kurb. Sest tangot tantsitakse ja ikka kahekesi. Ja kui üks ei oska ja teine saa, siis kurvad on ju mõlemad.

Keeruline on see naiseks olemise võlu ja valu. Sestap jätke see Evelin ometi rahule.Jätke ka THI rahule. Oma esindustööd nad ju teevad kenasti ja sellest peaks eesti rahvale piisama. Küll nad selle oma isikliku elu ka ära klativad, nii või teisiti. Targad inimesed ju mõlemad.  Praegusel hetkel on väga sit---asti mõlemil, nii või teisiti, ja pole vaja taastoota eestlaslikku üksteisel silmade väljanokkimise haige kana sündroomi: vihmaste ilmade ja saabuva sügise kontekstis enese lõbustamine teiste halva olukorraga on lihtsalt näotu.

Varese või konna perspektiiv?

Olete kunagi mõelnud sellele, milline perspektiiv teil elule on? Vedeled Järve rannas käpukil vees ja vaatad merele ja vaateväli on suht madalal, nina lausa veepiiril ju ja avaram pilt jääb kätte saamata. Püsti tõustes kuvand ümbritsevast avardub. Ja kui tõusa lendu ja vaadata maa peale on näha juba palju rohkem kui vaid oma ninaesine. Nii selle konna ja varese perspektiiviga on. Nii on ka meie vaatamisega Eestimaa pääle ning paraku kipub se epilk kõigil meil liiga sageli konna perspektiivist lähtudes olema. Võib olla sellest, et see on mugavam? Kuid kindlasti mitte kõige kasulikum, sest vaatenurk jääb ahtaks ja näed ainult vähest.

Kolasin nädalakese ringi Peipsi ääres, Varnjast kuni Vask-Narvani. Ilus Eestimaa ja kaunid paigad. Soovitan kõigile, kes pariisi asemel Nuustakut tahavad avastada. Ja suitsukala, rääbist sealhulgas saab ilma ettetellimiseta vabalt iga nurga pealt. Ja see on maitsev ja kvaliteetselt tehtud. Ja Eestimaa kohalolekut on tunda füüsiliselt: autod on eesti numbrimärkidega, tänavate nimed on ka dubleeritud eesti keelde, enamus inimesi muideks räägib eesti keelt, kodud on ilusad ja disainitud niikui Eestimaal kombeks jne jne.

Aga miski hakkas kriipima hinge: Eestimaa intellektuaalne, informatsiooniline ja emotsionaalne kohalolek, mis tekib läbi kommunikatsiooni ja meedia. Sell nädala jooksul oli valdav Venemaa infoväli: nii raadiod kui telekad olid reeglina keeratud venekeelsetele kanalitele. Ja mis sealt tuli? Tuli sulaselge sõja õigustamine, majandussanktsioonide kasulikkus Venemaale, ehk siis sisepropaganda valmistamaks kodanikke ette rasketeks aegadeks, kui eksport ja import poliitiliste piirangute tõttu tõesti mõjuma hakkab, jne jne.

Kas me Eestimala tõesti ei suuda hakata oma maad ja rahvast vaatama varese perspektiivist, et näha olulist: mitte füüsiline riigi kohalolek ei ole kõige tähtsam. Riik hakkab peale sellest, kuidas me emotsionaalselt ja intellektuaalselt seda riiki enda jaoks mõtestame, ja kelle ideoloogiat järgime. Konna perspektiiv on turvaline, olulislet turvalisem kui lendamine. Kuid kuidas me siis saame haarata tervikut ja kuidas me saame end häälestada ühtsetena, kui me ei teagi, et keset Eestimaad on tegelikult hoopis teised mõttearendused domineerimas, kui me arvame et on. Miks sellised ideoloogilised ebakõlad tekivad. Miks eestlased Peipsi ääres hommikust õhtuni lasevad Moskval oma elamise taustak muliseda? Kusjuures, ise kohapeal telekat kruttides oli ilmselge, et tehniliselt on Eesti kanalid siiski nähtavad. Kuid sisuliselt oli see hapukurk nii tuntav, et lõpuks ka keerasin teleka oma toas Venemaa kanalitele, oli vähemalt huvitav kuulata, kuidas inimeste ajusid tegelikult loputatakse.

Ilmunud Saarte Hääles, 19.08.2014

Flirt klikkidega

Arvake ära, mis oli eelmisel nädalal Delfi keskkonna kõige suurema klikkude arvuga uudis? Uudis sellest, et ufod on tõestust leidnud. Tuleb tunnistada, et tõeliselt huvitav tulemus, mis kinnitab tõsiasja, et eesti tänasele meediatarbijale pole motet pakkuda ei süvaanalüüsi, arutlusi, avalikku diskussiooni ega ka mitte tõsiseid uudiseid-artikleid. Vaid kõige paremini maitseb senastasioon, väikene hullus, müsteerium, ja mis seal salata, ka meelelahutus. Mida karvasem ja absurdsem sõnum, seda suurem huvi lugejatel-vaatajatel.

Tänases kommertsialiseerunud maailmas on ilmselge, et kui tarbija eelistused on teada, siis just sellist kaupa tarbijale ka pakutakse. Meie endi tänaste meedia tarbimisharjumuste tõttu oleme ilma jäänud sellest, mille üle me eesti elu kontekstis kõige rohkem kurdame – avalik arutlus ja analüüs, süvenemine, uuriv ajakirjandus jne. Muidugi, võiks ju ühe uuriva ajakirjaniku panna tegelema sellega, et kas need ufod on ja kui nad on siis kus ja millised nad on. Aga tuleb sellest siis lugu? Ja kas seda lugu saab siis liigitada ajakirjanduse valdkonda? Äkki hoopis ulme või fantasia?

Oleme tõesti jõudnud sinnamaale, et klikk päästab meediakanali elu, sest klikid toovad huvilised, ja kui on vaatajad ja lugejad, siis tuleb reklaamiraha, ja kui tuleb reklaamiraha, siis on elu. Selline on tänase vaba ja kapitalistliku ühiskonna meedia reaalsus ja argipäev.

Nüüd on küsimus selles, kuhu maani me lati seame? Mis on see lolluse valulävi, millest allapoole tõesti ei tohiks enam laskuda? Nn kaasaegses interneti maailmas, selles teises reaalsuses, räägitakse idiootide revolutsioonist. Kas see tabab ka meid? Klikkide abil ellu jääda püüdev meedia ei taha olla süüdi selles olukorras, ja ega ka meediatarbija end süüdi taha tunnistada.

Aga endiselt on vastuseta küsimus, kes vastututab intelligentsete meediatarbijate põlvkonna säilimise eest?

Eelmise nädala uudistes kliktavuselt teisel kohal olid muidugi Ukraina sündmused, kuid kommentaarid sealjuures olid jällegi ahastamapanevalt nürimeelsed. Nii et ühest küljest – tähelepanu faktor näitas mingitki tundlikkust ja mõtlemisvõimet, aga kui siis sõna sekka hakati ütlema (ehk siis sõnavabaduse kasutamise factor), siis läks jälle käest ära.

Kes siis ikkagi õpetab kaasaegse eestlase meediaühiskonnas elama?

ilmus Saarte Hääles 28.01.2014

Isiklik ja emotsionaalne väljaütlemine: PR sõda ja idiootide revolutsioon?

Antud sõnavõtt on mõeldud mu eneseväljenduseks sotsiaalses meedias ja ei kuulu ajakirjanduslikuks massimeedias kasutamiseks. Kirjutise ajendiks oli Delfi absoluutselt idiootliku pealkirjaga artikkel. Isegi klikkide korjamise nimel ei peaks lollusi produtseerima ja levitama, arvan ma. Artikkel ise oli suht kirjeldav, mõttetu ja seetõttu ka küsitava väärtusega ajakirjanduslikus mõttes. Tüüpiline meedia prügi, intellektuaalne reostus meie avalikus ruumis. Seega kahjulik ka meediale endale.

Olen nõus kõigiga, kes väidavad, et mu loo pealkiri on üle dramatiseritud ja manipulatsioon. Ja on emotsionaalne ja kantud ärritusest. On tõesti väheke "üle võlli" kirjatükk. Ja tegelikult ei taha ma kirjutada ei sõjast ega revolutsioonist. Vaid hoopis PR-st. Pealkirja panin meelega sellise delfiliku, et lugeja saaks aru, kuivõrd taoline emotsinaalne flirtimine lugejaga on labane. Ja kui mu blogi saab nüüd selle võrra klikke juurde, mis sellest siis paremaks läheb? So what, küsin ma? Kas see muudab elu paremaks, kas keegi saab selle läbi targemaks? Rikkamaks ka ei saa, nii et mõttetu sõnamulin.

Tegelikult aga... Viimastel kuudel on meedias järjest ja järjest tekste mis räägivad mingist salajasest suhtekorralduse vandenõust, mingitest mahhinatsioonidest ja kombinatsioonidest. Mingitest suhtekorralduse trikkidest ja muust jamast. Andke mulle andeks kallid sõnavõtjad, kes teist on õppinud suhtekorraldust, et te sedasi oskate koha asja ära defineerida? Mis asi on PR sõda, mis on PR trikk? Ja kui te seda oskate avalikult ära defineerida, siis palun viidake mõnele autorile, mitte oma isiklikule arusaamisele asjast. See, paraku, võib olla totaalselt amatöörlik.

Nendest seltsimeestest, kes viimasel ajal suhtekorralduse teemal sõna võtavad, pole ma ühtegi kohanud ei ühelgi suhtekorralduse akadeemilisel loengul ega praktilisel seminaril. Nendest targutajatest ei ole silma hakanud ükski, kes oleks suutnud omandada suhtekorraldaja eriala. Õppinud asjatundjad pusivad oma tööd ja on vait, sest lollusega ja avaliku arvamusega põhimõtteliselt ei ole mõtet vaielda.

Mis on suhtekorraldus ja mis on selle professiooni roll organisatsioonides ja ühiskonnas? Mis on ta Eestis ja kuhu valdkond mujal maailmas arenenud on. Igas asjas me tahame olla maailmatasemel, aga miks me käsitleme PR- valdkonda Eestis 19nda sajandi trendide järgi. PR sõjad ja trikid on olnud valdkonna ajaloos tõesti, aga see oli 19 sajandil, kui eriala polnud veel oma nime ega eetikakoodeksit ega professiooni põhimõtteid saanud. Kas me tõesti tunnistame Eestis, et oleme oma juhitud kommunikatsiooni teadusega alles sealmaal? Kui me täna Eestis otsime oma Nokiat ja tahame iga väiksemagi asjaga kelkida, et oleme maailmas vaat et kõige vingemad, miks me siis siin oma lati eel ajalukku laseme?

Mind tõepoolest ajab marru see idiootsuse vohamine sellest PR asjast rääkimisel ja kirjutamisel. See jutt, mis avalikkuses ringleb, on nii loll, et sellega ei jaksa isegi vaielda. Sest mis sa vaidled inimesega, kes arvab, kuid ei tea...

Sõnaga, olen end välja elanud, ja kõik need, kes mulle siin vastu vaidlevad, peavad enne vähemalt baka kraadi suhtekorralduses kätte saama, siis võivad suu lahti teha ja käpad klaviatuurile panna. Alla selle oldagu vait ja lugegu Cutlipi ja Grunigi raamatut. Ja mõelgu sellele, et kui vait olla võib väheke targem välja paista. See käib nii ajakirjanike, poliitikute ja muud sorti avalikkuses targutajate kohta. 

Ja ajakirjanikud ei tohi seda blogipostitust ilma minu nõusolekuta levitada.  See kanal siin on minu sõnavabadus võrguühiskonnas ja kirjutatud selle kanali jaoks, massimeedias ajakirjanik peab oma tööd teisiti tegema kui et kopi-pastema blogidest ja mujalt sotsiaalsest meediast inimeste mõtteid. See on ajakirjanduse professionaalsus. Nii et ajage end oma mugavustsoonist välja ja tehke tõelist ajakirjandust (tahtsin öelda ropemini, aga enesetsensuur ei luba).

Kui keegi aga tahab kangesti minu kirjutisest intriigi massimeediasse viia, siis enne kui mind ja mu postitusi tsiteerima hakata, peab lugema läbi Grunigi raamatu Excellence in Public Relations Management. Ja siis me võime vestelda nii sõjast kui rahust ning ka sellest, mis see suhtekorraldus siis kaasajal on, tegelikult. Selle raamatu lugemine võtab aega, ja harib teid, tasub ette võtta selle asemel et lollust paljundada.

Hirm muutuste ees või hoopiski küündimatus juhtimises?

Mingite intervallidega kerkivad avalikkusesse teated sellest, et ühes või teises organisatsioonis on tehtud või teoksil muutused. Kas vahetatakse juhti või koondatakse töötajaid või tõstetakse struktuuriüksuseid ringi. Või lausa nii hullusti, et suletakse uksed ja lõpetatakse tegevus. Kõige sellega on kaasas suur stress ja inimeste hirmud tuleviku ees.

Alles meil oli fataalsete tulemustega muutuste-skandaal kultuurlehe Sirp umber. Selle nädala Päevaleht kirjutas töötajate mässust uue juhi suhtes Tartu Kunstimuuseumis. Meenub selles kontekstis mõne aasta tagune skandaal, kus Loodusmuuseumis vahetati vana juht uue noore ja blondi vastu välja ning jällegi oli meedias organisatsioonisisest mässu haista.

Miks on meil sedasi, et muutused tekitavad niisuguseid reaktsioone?

Poola sotsioloog Piotr Sztompka on seda asja analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et igasugune muutus kutsub inimestes esile trauma. Ja see trauma tekib isegi siis, kui on tegemist ilmselgelt positiivsete muutustega. Võtame näiteks pulmad – sageli ei ole olemas närvilisemaid inimesi kui tulevased abiellu astujad. Või siis ka näiteks pensionile jääjad. Või elukoha vahetamised või mis iganes elujuhtumid, mis meie igapäevast eksistentsi raputavad. Meid meie mugavustsoonist välja puksivad. Ka nendest mugavustsoonidest on sotsioloogid kirjutanud, Bourdieu näiteks.

Meie häda on aga selles, et me tavaliselt ei loe teoreetikuid, peame neid liiga elukaugeteks ning abstraktseteks. Ja seetõttu napibki teatud olukordades otsustamise ja toimetamise tarkust ja hakatakse käituma emotsionaalselt. Lastakse hirmul võtta võimust ja tekitataks iseendale trauma, mida võib olla oleks saanud teadlikuma tegutsemisega ära hoida.

Mis siis tekitab hirmu muutuste ees? Eelkõige mure oma isikliku mugavuse ja heaolu pärast. Aga kindlasti ka mure laiemas plaanis – mure oma organisatsiooni saatuse, väljakujunenud väärtuste, ratsionaalse ja mõistliku igapäevase jätkusuutlikkuse pärast.

Ja teadmine, et mitte alati ei ole muutused mõtekad, ega ka mitte targalt plaanitud ja tehtud. Ja kurblooline tõde on see, et enamasti jõuavad avalikkuse ette ebaõnnestunud muutuste näited. Juhtumid, kus olukorrad on läinud nii traumaatiliseks, et on vaja radikaalsemaid meetodeid olukorra klaarimiseks. Värske Sirbi näide on siin kindlasti esikohal troonimas rumalate väljakukkunud muutuste pingereas. Samas aastatetagune Loodusmuuseumi muutus, tundub mulle kui kliendile täna, tundub et oli asjakohane värskendus. Jah, kui me teaks, kas üks või teine muutus on kindlalt õnneliku lõpuga, olekime me tõenäolislet oluliselt rahulikumad muutuste suhtes. Ja kui me ette teaksime, mida üks või teine muutus meile tegelikult kaasa tooks, oleks ka isiklikku hirmu ehk vähem. Aga me ei tea, ja see muudab muutused alati stressiliseks ja traumad on selles protsessis tegelikult loomulikud.

Siit edasi muutub võtmeks õnnestumisele see, kuidas me muutusi läbi viime, ja kuidas me kasutame kõiki oma ressursse muutuste targaks ja mõistlikuks juhtimiseks. Sealhulgas ka see, kuidas me muutusi kommunikeerime, seletame ja põhjendame ning kuidas me kõikse seda planeerime, kui avatud ja ausad me oma eemärkides oleme ja kuivõrd mitte. Ning kõige olulisem – kuivõrd läbimõeldult me üht või teist mugavustsooni (loe: tegelikult päris kenasti tuksuvat olemasolevat süsteemi) lammutama hakkame. Muidugi, kui on selge, et asi on käest ära, siis tuleb seda muuta. Kuid siis tuleb seda ka selgelt välja öelda, tuleb kõigepealt lauale tõsta see probleem, miks on muuust vaja. Kõik poolt ja vastu argumendid välja käia, ausalt ja selgelt. See faas on Eesti juhtumistes tavaliselt kuskil tagatoas juhtuma kippuv. Pole kohanud ühegi avalikuks skandaaliks muutunud juhtumi puhul eelnevat avalikku arutelu või murede analüüsi. Võib olla seda ei peagi alati avalikkuses tegema, aga organisatsiooni töötajatega on see elementaarselt vajalik ja kohustuslik. See on targa ja intelligentse juhtimiskultuuri osa.

See on targa ja intelligentse organisatsiooni tunnus. Niikaua aga, ja nendel juhtudel kus muutuste protsess jälle ja jälle käest ära kipub, skandaaliks ja inetusteks käest ära läheb, tuleb paraku tõdeda, et kultuuritus vohab. Ja pole vahet kas see  vohab äris või riigisektoris, kultuuri või mis tahes valdkonnas.

Jah, üsna sageli ongi mõte midagi muuta õige, sest liiga kaua ühes ja samas mugavustsoonis mõnulemine tekitab ka kopitust, ja stagnatsiooni, millest meil ühes eelmises riigikorras ka oma kogemus ju olemas on. Aga küsimus on selles, ja enamasti ongi ainult selles, kuidas seda teha. Vastus küsimusele “kuidas” on meie intelligentsuse, tarkuse, kultuursuse mõõdupuu.

Ilmunud Eesti Päevalehes 17.01.2014