Isiklik ja emotsionaalne väljaütlemine: PR sõda ja idiootide revolutsioon?

Antud sõnavõtt on mõeldud mu eneseväljenduseks sotsiaalses meedias ja ei kuulu ajakirjanduslikuks massimeedias kasutamiseks. Kirjutise ajendiks oli Delfi absoluutselt idiootliku pealkirjaga artikkel. Isegi klikkide korjamise nimel ei peaks lollusi produtseerima ja levitama, arvan ma. Artikkel ise oli suht kirjeldav, mõttetu ja seetõttu ka küsitava väärtusega ajakirjanduslikus mõttes. Tüüpiline meedia prügi, intellektuaalne reostus meie avalikus ruumis. Seega kahjulik ka meediale endale.

Olen nõus kõigiga, kes väidavad, et mu loo pealkiri on üle dramatiseritud ja manipulatsioon. Ja on emotsionaalne ja kantud ärritusest. On tõesti väheke "üle võlli" kirjatükk. Ja tegelikult ei taha ma kirjutada ei sõjast ega revolutsioonist. Vaid hoopis PR-st. Pealkirja panin meelega sellise delfiliku, et lugeja saaks aru, kuivõrd taoline emotsinaalne flirtimine lugejaga on labane. Ja kui mu blogi saab nüüd selle võrra klikke juurde, mis sellest siis paremaks läheb? So what, küsin ma? Kas see muudab elu paremaks, kas keegi saab selle läbi targemaks? Rikkamaks ka ei saa, nii et mõttetu sõnamulin.

Tegelikult aga... Viimastel kuudel on meedias järjest ja järjest tekste mis räägivad mingist salajasest suhtekorralduse vandenõust, mingitest mahhinatsioonidest ja kombinatsioonidest. Mingitest suhtekorralduse trikkidest ja muust jamast. Andke mulle andeks kallid sõnavõtjad, kes teist on õppinud suhtekorraldust, et te sedasi oskate koha asja ära defineerida? Mis asi on PR sõda, mis on PR trikk? Ja kui te seda oskate avalikult ära defineerida, siis palun viidake mõnele autorile, mitte oma isiklikule arusaamisele asjast. See, paraku, võib olla totaalselt amatöörlik.

Nendest seltsimeestest, kes viimasel ajal suhtekorralduse teemal sõna võtavad, pole ma ühtegi kohanud ei ühelgi suhtekorralduse akadeemilisel loengul ega praktilisel seminaril. Nendest targutajatest ei ole silma hakanud ükski, kes oleks suutnud omandada suhtekorraldaja eriala. Õppinud asjatundjad pusivad oma tööd ja on vait, sest lollusega ja avaliku arvamusega põhimõtteliselt ei ole mõtet vaielda.

Mis on suhtekorraldus ja mis on selle professiooni roll organisatsioonides ja ühiskonnas? Mis on ta Eestis ja kuhu valdkond mujal maailmas arenenud on. Igas asjas me tahame olla maailmatasemel, aga miks me käsitleme PR- valdkonda Eestis 19nda sajandi trendide järgi. PR sõjad ja trikid on olnud valdkonna ajaloos tõesti, aga see oli 19 sajandil, kui eriala polnud veel oma nime ega eetikakoodeksit ega professiooni põhimõtteid saanud. Kas me tõesti tunnistame Eestis, et oleme oma juhitud kommunikatsiooni teadusega alles sealmaal? Kui me täna Eestis otsime oma Nokiat ja tahame iga väiksemagi asjaga kelkida, et oleme maailmas vaat et kõige vingemad, miks me siis siin oma lati eel ajalukku laseme?

Mind tõepoolest ajab marru see idiootsuse vohamine sellest PR asjast rääkimisel ja kirjutamisel. See jutt, mis avalikkuses ringleb, on nii loll, et sellega ei jaksa isegi vaielda. Sest mis sa vaidled inimesega, kes arvab, kuid ei tea...

Sõnaga, olen end välja elanud, ja kõik need, kes mulle siin vastu vaidlevad, peavad enne vähemalt baka kraadi suhtekorralduses kätte saama, siis võivad suu lahti teha ja käpad klaviatuurile panna. Alla selle oldagu vait ja lugegu Cutlipi ja Grunigi raamatut. Ja mõelgu sellele, et kui vait olla võib väheke targem välja paista. See käib nii ajakirjanike, poliitikute ja muud sorti avalikkuses targutajate kohta. 

Ja ajakirjanikud ei tohi seda blogipostitust ilma minu nõusolekuta levitada.  See kanal siin on minu sõnavabadus võrguühiskonnas ja kirjutatud selle kanali jaoks, massimeedias ajakirjanik peab oma tööd teisiti tegema kui et kopi-pastema blogidest ja mujalt sotsiaalsest meediast inimeste mõtteid. See on ajakirjanduse professionaalsus. Nii et ajage end oma mugavustsoonist välja ja tehke tõelist ajakirjandust (tahtsin öelda ropemini, aga enesetsensuur ei luba).

Kui keegi aga tahab kangesti minu kirjutisest intriigi massimeediasse viia, siis enne kui mind ja mu postitusi tsiteerima hakata, peab lugema läbi Grunigi raamatu Excellence in Public Relations Management. Ja siis me võime vestelda nii sõjast kui rahust ning ka sellest, mis see suhtekorraldus siis kaasajal on, tegelikult. Selle raamatu lugemine võtab aega, ja harib teid, tasub ette võtta selle asemel et lollust paljundada.