Arvake ära, mis
oli eelmisel nädalal Delfi keskkonna kõige suurema klikkude arvuga uudis? Uudis
sellest, et ufod on tõestust leidnud. Tuleb tunnistada, et tõeliselt huvitav
tulemus, mis kinnitab tõsiasja, et eesti tänasele meediatarbijale pole motet
pakkuda ei süvaanalüüsi, arutlusi, avalikku diskussiooni ega ka mitte tõsiseid
uudiseid-artikleid. Vaid kõige paremini maitseb senastasioon, väikene hullus,
müsteerium, ja mis seal salata, ka meelelahutus. Mida karvasem ja absurdsem
sõnum, seda suurem huvi lugejatel-vaatajatel.
Tänases kommertsialiseerunud
maailmas on ilmselge, et kui tarbija eelistused on teada, siis just sellist
kaupa tarbijale ka pakutakse. Meie endi tänaste meedia tarbimisharjumuste tõttu
oleme ilma jäänud sellest, mille üle me eesti elu kontekstis kõige rohkem kurdame
– avalik arutlus ja analüüs, süvenemine, uuriv ajakirjandus jne. Muidugi, võiks
ju ühe uuriva ajakirjaniku panna tegelema sellega, et kas need ufod on ja kui
nad on siis kus ja millised nad on. Aga tuleb sellest siis lugu? Ja kas seda
lugu saab siis liigitada ajakirjanduse valdkonda? Äkki hoopis ulme või
fantasia?
Oleme tõesti
jõudnud sinnamaale, et klikk päästab meediakanali elu, sest klikid toovad
huvilised, ja kui on vaatajad ja lugejad, siis tuleb reklaamiraha, ja kui tuleb
reklaamiraha, siis on elu. Selline on tänase vaba ja kapitalistliku ühiskonna
meedia reaalsus ja argipäev.
Nüüd on küsimus
selles, kuhu maani me lati seame? Mis on see lolluse valulävi, millest
allapoole tõesti ei tohiks enam laskuda? Nn kaasaegses interneti maailmas,
selles teises reaalsuses, räägitakse idiootide revolutsioonist. Kas see tabab
ka meid? Klikkide abil ellu jääda püüdev meedia ei taha olla süüdi selles
olukorras, ja ega ka meediatarbija end süüdi taha tunnistada.
Aga endiselt on
vastuseta küsimus, kes vastututab intelligentsete meediatarbijate põlvkonna
säilimise eest?
Eelmise nädala
uudistes kliktavuselt teisel kohal olid muidugi Ukraina sündmused, kuid
kommentaarid sealjuures olid jällegi ahastamapanevalt nürimeelsed. Nii et ühest
küljest – tähelepanu faktor näitas mingitki tundlikkust ja mõtlemisvõimet, aga
kui siis sõna sekka hakati ütlema (ehk siis sõnavabaduse kasutamise factor),
siis läks jälle käest ära.
Kes siis ikkagi
õpetab kaasaegse eestlase meediaühiskonnas elama?
Posts
3 comments:
Õige! Kuigi alustada võiks blogidest.
Blogid ja Facebook on rahva jaoks võimalus oma intelligentne sõna öelda. Kahjuks aga võib neist lugeda enamasti üksnes nürimeelselt ühesuguseid tite- ja toidujutte.
Meedia on oma rahvast väärt.
Blogides on peale tite- ja toidujuttude väga palju lugeda, eelmine anonüümus on lihtsalt valed valikud teinud.
Ehk on lihtsalt kole tõde see, et argielus ongi uhkest filosoofiast meile olulisem see, et kõht meeldivalt täis oleks ning järeltulev põlv meie olemist liigselt ei segaks (seetarvis neid traditsiooniliselt on kasvatatud). Kui nüüd lihtne mats võib oma mõtteid avaldada laiemale ringile kui ainult isiklik sahtel, siis lihtsalt tuleb tõde kogu oma ilus ja inetuses kenasti päevavalgele.
Ma ei ole, muide, veendunud, et ainult pea pilvedes Nietsche üle arutlemine vältimatult üllam on, kui nutika kõhutäie kirjeldamine. Tarbija aga peab oskama teha arukaid valikuid. Seni (minu teada) on meil kõigil 24h ööpäevas.
Post a Comment