Avastasin eesti keele ja kirjanduse ainekava tehes, et neljanda klassi õpikus on kirjas raamatublogi tegemise oskus. Otsustasin võtta ette selle nn Kolgata tee, et blgimise ja üldse sotsiaalse meedia oskuste omandamine praktilises õppes ette võtta. Täna kahe tunni jooksul said blogi tehtuks neli õpilast üheteistkümnest. Järgmisel nädalal jätkame. Lugege õpikust alates lk 28-35
Nädal kooli algusest on läbi. Täitsa tore on. Õpilased on veel rõõmsad ja naeratavad. Suvine energialaeng veel toimib.
Pole ammu midagi bloginud. Üritan uuesti ellu äratada oma sõnaseadmise hobi. Ja lugemise hobi ja niisama kirjutamise hobi.
Olen jälle haiglas. Seekord siis kopsutrombiga. See ei ole hea haigus, tuleb salakavalalt. See tõbi on mul nüüd kolmandat korda.
Esimest korda sain trombidiagnoosi pärast parema jala puusa endoproteesimist. Laias laastus läks opp hästi, kuigi opi ajal tekkis reieluu murd, mida kirurg ei märganud ja seepärast tehti üsna pea ka korrigeeriv operatsioon ja tsementeeriti vigastatud luu. Selle opi järelmäng toimus jälle trombi diagnoosiga koos. Arst ütles, et see kõik on minu hõredate luude tõttu ja tal oli õigus.Spets masinaga mõõdeti haiglas luu tihedust. Selle uuringu tulemused tegid arstionu mõtlikukuks. Kunagi hiljem sattusin saareel kukkumise tagajärjel uuesti ja kohalik kirurg konstateeris fakti, vaadates föntgenpilti mu jalgadest, et tõenäoliselt ei taha ükski arst minu jalgadega tegemist teha. Minust sai person non grata esimest korda.
No oli kuidas oli, jalg sai tatsuma, kuigi reieluu oli ja on praegugi jalale toetumisel endiselt valulik.
Teine trombiaction oli vasaku puusa proteesimisel. Sellega sain ka huvitava kogemuse. Kuigi opi aeg oli plaanitud, siis selgus et vajalikud "vidinad" ei ole kohal. Pandi siis kipsi ja ootasin voodireziimil kipsis jalaga paar nädalat. Lõpuks jõudis vajalik kraam kohale ja operatsioon võis alata.
Seekord võttis töö ette teine ortopeed. Vanem, kogenum. Ka selle opi ajal tekkis vasakus reies luumurd. Seekod leiti luu murdumine juba opi ajal ja see päästis uuest operatsioonist.Nii märkuse korras, vaatasin tervise portaalist, palju siis see Inglismaalt toodud väärtslik kraam ka maksis. 16 tuat euro raha.
Selle opi järel sainTartu lähistele taastusravile ja trenn ja harjutused tegid oma töö. Kuid mitte nii jõuliselt, et oleksin saanud karkudest vabaks. Selle taastusravi ajal haiglas tuli teine kopsutrombi juhtum. Toimetati kiiresti. Kompuuter, noored trombidele spetaliseerunud arstid asusid tööle. Haiglareziimi lõpus anti mulle sõnum, et nüüdsest pean elu lõpuni verevedeldajat võtma. Sain juhised ja taastusravisse tagasi.
Kolmas tromb tuli kopsu tembutama tänasest nädal aega tagasi. Siingi tuli kiirabi ja viidi haigalsse, kompuutrisse. Kuna spets arste selle haiguse kohta saarel ei ole, tuli usaldada neid, kes mu enda hoole alla võtsid ja oma oskustele ja teadmistele vastavalt tegutsema asusid. Ka jälle protseduurid, mis eelmistest kordadest juba tuttavad olid. Intensiivravis olin kolm päeva ja siis viidi mind...psühhiaatria osakonda.
Tegelikult polnud see ootamatu käik, sest oma vaimse tervisega olin olnud hädas juba mõnda aega ja kogu viimase suvepuhkuse veetsin haiglas, et ikka oma vaimsesst tervisest jagu saada ja end tuunida. Õpetajad reeglina teevad sedasi sageli, et puhkuse ajal ravitakse seda mida parasjagu on vaja ravida. Minu ravi saare haiglas uue ja entusiastliku psühhiaatri juures kujunes alguses paljutõotav. Depressioonile oli lisanunud sõltuvus - valgest veinist. Selles kontekstis tituleeriti minnd joodikuks (sõltlaseks). Ja kuna mu tablettide arsenal oli kiirabi jaoks ja ka intensiivi arsti jaoks hirmuäratavalt suureks, siis hakkasin end naljatades ka narkariks kutsuma. Selle peale ütles intensiivravi arst, et ei tüdruk, sa ei ole narkomaan, vaid ravimsõltlane. Olen nõus, sest vahepeal tarvitasin ravimeid liiga palju, kontrollimata ja sageli koos alkoholiga. Ja üsna sageli pidin seetõttu kutsuma appi kiirabi. Lõpuks viidi mina haiglasse intensiivi. Ja seal õnneks keegi mind ei joodikuks ega sõltlaseks ei kutsunud. Hoolitseti diskreetelt ja mõne päeva pärast viid psühhiaatrite kätte.
jutt jätkub järgises postituses
Olen sel nädalal palju mõelnud Õnnele. Meie viimane kohtumine oli Tartus kui hakkasin saarde kolima. Õnne tuli kaasaga appi mu kasse autosse tarima. Õnnel oli kotitäis õunu mulle reisile kaasa. Plaanisime, et võiks saarel kohtuda kui tervis pikka sõitu talub.
Mõtlen elust. Viimase 15 aasta jooksul on mulle tehtud 9 operatsiooni täieliku narkoosiga. Olen sama aja jooskul üle elanud ka kaks kopsutrombi atakki. Kõik valgetes kitlites askeldajad on olnud super, taevaisa on mulle kompensatsiooniks valmis seadnud parima ravi mis Eestis võimalik. Kõik see aeg olen liikunud kinkadi-konkadi kahe küünarkarguga. Nüüd aga on juhtunud nii, et selle "kompoti" krooniks on mu ellu tulnud arst, kes kogu segi paisatud puslest minu elus on hakanud arusaama ja käsitlema inimest (mind) tervikuna. Olen terve suve puhkuse sildi all tegelenud taastusraviga. Kah omamoodi puhkuse veetmise võimalus. Nüüd aga on sedasi, et poolteist nädalat on mu kargud ja igasugu muud liikumisvahendid nurka lükatud ja üle aastate kõnnin jälle (juba) ühe kepiga. Käpp küll võdiseb veidi, aga mis sellest. Kohalik latatarade kogukond ka mulistab kuulujuttudega, aga mis sellest.
Minu ainus mure hetkel on see, et kas lähen kooli tööle (400 m minna) kahe küünarkarguga, ühe karguga, kargu ja kepiga või ainult selle ühe kepiga käppa väristades. Selle otsuse langetamiseks peab veel natuke mõtlema ja trenni tegema.
Soovin, et me ikka ja alati leiaksime endas jõudu iseenda ületamiseks ja tervist ka, eriti kõikidele kenadele inimestele. Latataradele aga soovin, et nende elu liiga lihtsaks ja ilusaks ei läheks. Ei tohi unustada olemise talumatut kergust (M. Kundera).
Järellugu: lugesin kokku... käima olen õppinud 8 korda kokku kogu oma noore elu jooksul. Statistika (tänud Krista, sinult olen seda õppinud) aitab elada ja oma elust aru saada 
Ja veel... arutluse alt on väljas aastad 1962-2010. Sellest mõni teine kord, raamatuna, näiteks...
Lisatud videol on näha mida valesti teen - tänud ITK taastusravi poistele kunagi antud tarkade nõuannete eest selles enese vormi ajamise protsessis.
Olen nüüdseks vene keelt Rosma koolis kolmandas astmes õpetanud kolm kuud. Esimesel kuul teatasid kõik õpilased, et nad ei oska ja ei taha vene keelt õppida, ja et nad ei mäleta midagi eelmistest tundidest.
See oli suht shokeeriv kogemus ja pidin alustama päris nullist. Tänaseks on mälud tagasi hakanud tulema. Parimad üllatajad on seitsmes ja kaheksas klass,
Posts
All Comments
