Varese või konna perspektiiv?

Olete kunagi mõelnud sellele, milline perspektiiv teil elule on? Vedeled Järve rannas käpukil vees ja vaatad merele ja vaateväli on suht madalal, nina lausa veepiiril ju ja avaram pilt jääb kätte saamata. Püsti tõustes kuvand ümbritsevast avardub. Ja kui tõusa lendu ja vaadata maa peale on näha juba palju rohkem kui vaid oma ninaesine. Nii selle konna ja varese perspektiiviga on. Nii on ka meie vaatamisega Eestimaa pääle ning paraku kipub se epilk kõigil meil liiga sageli konna perspektiivist lähtudes olema. Võib olla sellest, et see on mugavam? Kuid kindlasti mitte kõige kasulikum, sest vaatenurk jääb ahtaks ja näed ainult vähest.

Kolasin nädalakese ringi Peipsi ääres, Varnjast kuni Vask-Narvani. Ilus Eestimaa ja kaunid paigad. Soovitan kõigile, kes pariisi asemel Nuustakut tahavad avastada. Ja suitsukala, rääbist sealhulgas saab ilma ettetellimiseta vabalt iga nurga pealt. Ja see on maitsev ja kvaliteetselt tehtud. Ja Eestimaa kohalolekut on tunda füüsiliselt: autod on eesti numbrimärkidega, tänavate nimed on ka dubleeritud eesti keelde, enamus inimesi muideks räägib eesti keelt, kodud on ilusad ja disainitud niikui Eestimaal kombeks jne jne.

Aga miski hakkas kriipima hinge: Eestimaa intellektuaalne, informatsiooniline ja emotsionaalne kohalolek, mis tekib läbi kommunikatsiooni ja meedia. Sell nädala jooksul oli valdav Venemaa infoväli: nii raadiod kui telekad olid reeglina keeratud venekeelsetele kanalitele. Ja mis sealt tuli? Tuli sulaselge sõja õigustamine, majandussanktsioonide kasulikkus Venemaale, ehk siis sisepropaganda valmistamaks kodanikke ette rasketeks aegadeks, kui eksport ja import poliitiliste piirangute tõttu tõesti mõjuma hakkab, jne jne.

Kas me Eestimala tõesti ei suuda hakata oma maad ja rahvast vaatama varese perspektiivist, et näha olulist: mitte füüsiline riigi kohalolek ei ole kõige tähtsam. Riik hakkab peale sellest, kuidas me emotsionaalselt ja intellektuaalselt seda riiki enda jaoks mõtestame, ja kelle ideoloogiat järgime. Konna perspektiiv on turvaline, olulislet turvalisem kui lendamine. Kuid kuidas me siis saame haarata tervikut ja kuidas me saame end häälestada ühtsetena, kui me ei teagi, et keset Eestimaad on tegelikult hoopis teised mõttearendused domineerimas, kui me arvame et on. Miks sellised ideoloogilised ebakõlad tekivad. Miks eestlased Peipsi ääres hommikust õhtuni lasevad Moskval oma elamise taustak muliseda? Kusjuures, ise kohapeal telekat kruttides oli ilmselge, et tehniliselt on Eesti kanalid siiski nähtavad. Kuid sisuliselt oli see hapukurk nii tuntav, et lõpuks ka keerasin teleka oma toas Venemaa kanalitele, oli vähemalt huvitav kuulata, kuidas inimeste ajusid tegelikult loputatakse.

Ilmunud Saarte Hääles, 19.08.2014