Hingedepäeva mõtteid

Sel nädalal on hingedepäev, rahvakalendris päev, mil mõtted meie ajalikkusele peaksid minema. Päev, mil võiks (ja peaks) mõtlema sellele, et miks me siin ilmas üldse  olemas oleme ja mida tähendab see, et meie veel alles olemas oleme. Aga mida tähendab ka see, et palju meie lähedasi ja sõpru enam siinsama meie keskel ei ole.

Viimaste nädalate jooksul on mu sõprade-tuttavate seast hingedemaale tagasi läinud mitu inimest. Kõik sellises vanuses, et oleksid ju inimmõistuse arusaamist mööda veel kaua meie keskel siin ilmas võinud olla. Aga võta näpust...

Me võime ju öelda, et tervis ja juhus, ja paratamatus... Aga võib olla peaksime hoopiski mõtelma, et tõepoolest, iga päev, mil me hommikul ärkame võib olla meie jaoks viimane. Mis tähendab, et tuleks elada nii, et poleks häbi sel hetkel, kui meie siinne eksistents lõpeb.  Et mineku hetkel võid tunda rõõmu sellest, et vähemalt see siiailma antud aeg ei ole olnud mõttetu. Et see on olnud täis ausaid ja ilusaid tegusid, selgeid ja tegusaid mõtteid, täis olemise ilu ja tarkust.

Hingedepäeva kontekstis on muidugi möödunud valimiste trall eriti irooniline juhtum. Minu jaoks üks klassikalisemaid näiteid sellest, milliste eksistentsiaalsete motiividega ei peaks siin ilmas elama. Võib olla teen selle ütlemisega liiga nendele, kes valimismürglit õilsate mõtetega tegid, aga minu jaoks nad ei domineerinud, ei paistnud välja. Ma ei leidnud neid üles. Külla aga pugesid mulle külje alla igasugu pisilased, kel himu ja kihk võimupoti juurde pääseda. Mida need inimesed oma hingedepäeval kunagi tunnevad ja mõtlevad? Kas nende rehnut eksistentsiaalse ja igavikulise piiril on selline, mis laseb neil rahus minna ja rõõmu tunda olnust?

Lõpetuseks veel üks mõttekäik, mis, esmapilgul küll hoopis teisest ooperist tundub, aga siiski... Miks meil eesti keeles on sõna hing kasutusel ka ukse avamise vidinale majades, uksehingele? Kas mitte meie kultuuriruumis ei olegi hinge seostamine avanemise ja sulgemisega ses mõttes laiema filosoofilise tähendusega? Ja kui hing on roostes ja hinged kriuksuvad, siis nad ju ei avane korralikult? Ehk võimegi siin kohal jätta arutluse ja soovida iseendale, et meie hinged oleksid töökorras selle hetkeni, kui nad hingede maale tagasi avanevad. Ja tõepoolest, kui on mineku hetk, siis oleks rahu ja iseendal hea meel. Jääjatele aga tahtmist oma hingede eest hoolt kanda ja mäletada hea sõnaga neid, kes kunagi meie kaasteelisteks siin ilmas olid. Ja see, kes on võimul, pole üldsegi oluline.

Avaldatud Saarte Hääles 29.10.2013 Ajakaja rubriigis