Sõnavabadus ei ole litsents lollusteks

Paar aastat tagasi Ameerikas SUSI programmiga rahvusvahelist ajakirjandust õppides sattusin Washingtonis Newseumi (uudiste muusem). Muuseumi suveniiripoes oli külmkapi magnet tekstiga "Sõnavabadus ei ole litsents lollusteks (või selleks et olla rumal)". Ja see kõnetas mind tookord väga. Sain aru, mis on tegelikult Eesti probleem: see on meie oskamatuses oma sõnavabadusega, mis nüüd äkki nõukogude korra lagunemise tagajärel meile sülle prantsatas, midagi peale hakata. Me arvame, et sõnavabadus ongi see, kui me verbaalse kõhulahtisusega laseme endast välja igasugu mõtteid ja arvamusi, endale ise aruandmata, mis on meie mõtete sisu ning mida me tegelikult oma verbaalse kõhulahtisusega tekitame ühiskonnale. Me tekitame intellektuaalse reostuse. Vat niimoodi.
Kui me oma igapäeva elus oleme ehk õppinud ressursi- ja loodussäästlikumalt elama, siis intellektuaalses ökoloogias ei ole me isegi veel mitte algkooli lapse tasemele jõudnud, ma pean siin silmas meie teadmist ja teadlikkust. Me lagastame ja situme valimatult igasugustes kommentaariumites, sotsiaalses meedias ja isegi traditsioonilises kommunikatsioonis igapäevaselt oma näost-näkku suhtluses inimeste vahel. Me oleme saanud kätte võimu ja vabaduse, et nüüd (peale aastaid vaikimise stiili nõukogude liidus) me võime sõna võtta, oma ideid väljendada, arvata, kritiseerida jne. Kuid me ei ole osanud endale selgeks teha ühte, et koos vabadusega käib ka alati vastutus. Sõnavastutus ei ole Eestisse veel jõudnud, ta on valgusaastate kaugusel sõnavabadusest. Aga mis saab olla hullem, kui võim ilma vastutuseta?
Ja ikkagi taas ka selle intellektuaalse ökoloogia juurde tagasi minnes... me keegi ei taha elada sita sees füüsiliselt. Vuntsime ja mukime oma kodusid ja tööpaiku, et oleks ilus ja esteetiline. Et oleks keskkond, milles ise rõõmustada ja mille üle ehk ka uhkustada. Oleme uhked oma eesti puhta looduse üle ja taunime prügi metsa alla viskajaid. Oleme isegi niimoodi reaalse prügikultuuri edendajateks saanud, et ka prügikastid on kommunikatsiooni, seega tähenduse loomise kontekstis kasutusele võetud (vaata reklaame prügikastidel), ehk siis materiaalse prügi viskamine on meil disainitud ja väärtustatud... Ainult peadpidi (intellektuaalselt) oleme ikka sitapotis ja oleme sellega rahul, sest tolereerime pasaloopimist meediaväljannete kommentaariumites, tolereerime avalikku labast kõnepruuki, ebaintelligentset sõnaseadmist ja seda isegi ühiskonna eliidilt. Küsimus ei ole selles, et keegi asotsiaal käib Delfi kommentaariumis ja pasandab. Probleem on üleriiklik ja hakkab ühiskonna ja riigi eliidist peale. Probleem on meie mõtteviisis: me ei oska veel intellektuaalselt ökoloogiliselt mõelda, meil puudub mittemateriaalse prügisorteerimise haridus ja ka kogemus. Me ei ole piisavalt intelligentsed taipamaks, et pole vahet kas sitt on metsa all loodust reostamas või avalikus ruumis ajusid reostamas.
Jah, keegi pole meile seda intellektuaalset ökoloogiat õpetanud, aga äkki nüüd on viimane aeg seda õppima hakata? Et tõesti võiksime öelda ka seda, et sõnavabadus ei ole eestlastest (sõna otsese mõttes) lolle ja sitapäid teinud.