Ükskord nad tulevad koju niikuinii

Baruto tuleb koju. Päriseks. Koju on tulnud sajad teisedki. Päriseks. Need, kes kunagi läksid ja mujalt õnne otsisid. Eestis diskuteeritakse palju selle üle, et Eesti jookseb tühjaks. Poliitikudki on oma valimisvankri rakendanud ärajooksmise (tühjaksjooksmise ) narratiivi hobuse taha.

Aga kas ikka jookseb? Tegelikult. Jah, sajad perekonnad on lahku kolinud, kuna Eestis pole ühele või teisele pereliikmele tööd, paljud pered on koos ära kolinud, kuna Eestis ei ole tööd. Paljud üksikud on Eestist ära kolinud, et seigelda, maailma kogeda, õppida. Mis selles siis halba tegelikult on. Saarlased on ju aastasadu maailmas tööl, seiklemas ja õppimas käinud. Paljud eestlased samamoodi. Ja ikkagi on meil oma inimesed sel maal olemas, kes kõnelevad eesti keelt ja kannavad eesti meelt.

Eestlaste äraminemistel ja ärakäimistel on ka üks väga positiivne pool. Pool, millele me niisama igapäevaselt ei mõtle: me hakkame oma kodu ja seda maad ja rahvast vaatama hoopis teise pilguga, ja üsna kiiresti muutub see pilk igatsuseks. Koduigatsuseks. Barutogi ütles selle meedias avalikult välja, palju minejad on seda aga ka niisama, ilma meedikärata nentinud. Ja nentinud seda hetkedel kui nad mingil põhjusel veel ei saa tagasi tulla, kuid ka siis, kui tagasi tullakse. 

Olen kuulnud ka selliseid tõlgendusi, et need, kes tulevad, on mujal kõrbenud. Sedasi võib mõelda ja öelda vaid inimene, kes ei hooma mujal maailmas, oma  kultuurikeskkonnast väljas olemise paradokse. Küsimus ei ole tegelikult selles, et ei saada hakkama, pigem ühel hetkel enam ei taheta mujal olla, sest koduigatsus on suur ja kaugelt paistab siin kõik teistmoodi: rohi rohelisem, meri sinisem, taevast rääkimata. Olen vahel naljatades öelnud, et kõik eestlased peaksid siit gümnaaisumi lõpetamise järel korra ära käima, siis hakkaksid kõik hoopis jõulisemalt Eestit hindama ja armastama – et kui on võrdlus teiste riikide, rahvaste, kultuuride ja kommete, ning ka bürokraatiatega. Alles selles võrdluses hakkame tegelikult väärtustama seda, mis meil head. Aga näeme ka selgemalt seda, mis halvasti ning mida parandama peaks. Aga see mõte ei meeldi kindlasti paljudele. Sest on ju eestlasi ajaloo jooksul hulgi välja saadetud – nii ida kui lääne suunas. Ja sellest on äraminemisele ekstra valulik maik man jäänud. Samas, ehk oleks aeg need diskursused meie igapeävases eksistentsis ümber mõtestada. Ja mõelda sellele, kuidas rahvuslik eestluse kvaliteet tänases globaalses maailmas püsiks ja ka areneks. Kuidas meie identiteet kannaks ka selles avatud rahvaste paablis, mille uus isesievus meile kaela toonud on. Totalitaarses ühiskonnas oli sellevõrra lihtsam oma identiteeti säilitada, sest see juhtus kasvõi protestiks, kui muud põhejndust polnud. Aga nüüd pole enam millegi vastu protestida ja piiridki on lahti ja tee vaba minemiseks. Aga ka tulemiseks. 

Baruto tuli. Tegi oma tööd kaugel Jaapani maal. Tõusis kõrgele, tõi kuulsust kodule ja iseendale, kasvas, arenes, nägi maailma. Ja tuli tagasi. Olen kindel, et oluliselt jõulisema, kogenenuma, targema ja paremana tuli tagasi. Nii nagu teisedki tulijad. Minnes võtavad nad kaasa tühjad korvid ja tulles on need korvid täis maailma, kogemust, tarkust ja elu.

Ma tõesti usun, et see minemine ei ole meie jaoks probleem. Probleem on hoopiski see, et kuidas inspireerida inimesi minekule ja kuidas inspireerida neid tagasitulekule. Mesipuu ei täitu ju ka meega, kui mesilased väljas korjel ei käi. Miks siis inimestega peaks teisiti olema?