Lugemaõppimisest, kirjutamisest rääkimata

Viimasel ajal on üha sagedamini päevakorral lugemisharjumuste ja oskuste teema, ja seda just selles kontekstis, et internet, ja selle võimalused koos oma tehniliste lahendustega – arvutid, tahvlid, nutitelefonid – hakkavad pärssima laste lugemisoskust. Võib olla see mingil määral nii ka on, kuid oleme unustanud selle, et ükski tehniline vahend ega uus ja unikaalne lahendus ei toimi veel ilma inimese suunamiseta. Tahvelarvuti ise ei sunni inimest pealiskaudsusele, ega ka mitte nutitelefon, läptopist rääkimata. Tuleb lihtsalt tehnilisi võimalusi juurde, et lugeda, teada saada, ise midagi kirjutada, oma teadmist jagada. See kuidas me meile antud tehnilisi vahendeid kasutame, on osa meie kultuurist. Kui me oma noori ei õpeta seda uut tehnilist paradigmat targalt ja eesmärgistatult kasutama,siis selline kasutus tõepoolest võib hakata teatud taandarenguid soodustama. 

Ükskõik, mida uut või teistmoodi asja me oma igapäeva elus kasutusele võtame, tuleb seda teha selge teadmisega ja eesmärgiga, et mida, miks ja milleks, ning et mis on see kasutuskultuuri alus.

Teisest küljest, olen veendunud, et need inimesed, keda me nüüd väidame raamatutest võõrdunud olevat, on tegelikult juba ammu raamatutest võõrdunud, ja lugemisest. Ning need, kel lugemishuvi on varem olnud veres, need loevad ka interneti ajastul, nii paber raamatuid, kui elektroonilisi tekste. See on kasvatuse ja kultuuriliste harjumuste küsimus, mitte tehnoloogia ajastu probleem.

Omaette teema on muidugi see, et mida me tekstidest välja lugeda suudame, ja mida oskame. Milline on meie tekstidest arusaamise intelligentsus, kuivõrd empaatiliselt me suudame tekste mõtestada, sisust aru saada. Ja kahjuks on see Eesti kooliproduktil, ehk siis inimesel, kes saanud haritud meie armsal kodumaal ja meie armsas emakeeles, selle asjaga tõsiseid probleeme. Julgen seda väita oma õpetaja kogemuse põhjal. Need kenad ja armsad inimesed, kes gümnaasiumist ülikooli tulevad, vaevlevad liiga sageli selle häda käes, et ei osata tekstidest aru saada. Ei osata tõlgendada, ei osata mõtestada. Ja mitte vaid koolipingis ei paista see häda kätte. Piisab kui lugeda ajakirjanduse tõlgendusi, näiteks kommentaariumites. Üks asi on see, et mida kirjutatakse oma arvamusena, ja kuidas end väljendada suudetakse. Teine asi on see, kuidas teiste tekste reflekteeritakse. Ja jällegi, ehmatavalt sagedasti tuleb tõdeda, et üks tekst ja teine tekst, mis omavahel võiksid dialoogi tekitada, räägivad teineteisest mööda nii hullusti, et polegi nagu enam midagi kommenteerida.

Seega, pole vaja otsida patuoinast kuskilt kaugelt. See lugemisest ja intelligentsest eneseväljendusest irdumise tendents ei ole mitte mingi müstilise tehnilise revolutsiooni süü, vaid meie endi poolt meile endile tekitatud häda: mida ja kuidas me tõlgendame, mida ja kuidas me ütleme. Kuivõrd me suudame keskenduda, ja pole vahet, kas tegemist on valgele paberile trükitud tekstiga või sinisele ekraanile üles laaditud mõtetega. Süvenemis ja keskendumisoskus, tarkus tõlgendada ja ennast väljendada on sõltumatu sellest, milliseid tehnilisi vahendeid me kasutame.