Viha? Või lihtsalt labane ärplemine?

Diskussioon selle üle, kas Eestisse on vaja muust rahvusest, üldse igasugu erinevustega inimesi, on võtnud väga avameelse pöörde. Eriti anonüümses kommentaariumis( EPL-is viimasel nädalal). Loen neid kommente juba mõnda aega (küll valikuliselt, sest ei  jaksa kogu seda pläma alla neelata) ja mõtlen, et mis eestlasel küll viga on. Miks ta on erinevuste suhtes nii sallimatu? Nagu Hitleri Saksamaal oldi sallimatud teiste rahvuste suhtes, nagu Nõukogude Liidus tauniti kõiki nn kommunismi ideaal ehitaja kasti mitte mahtujaid? Kas tõesti need aastad totalitaarses ühiskonnas on meid sedasi mõjutanud, et meist on ise kasvanud ühed totalitaarsed jõhkardid: ei sobi musta värvi inimene, kollasest rääkimata, ei sobi ühtpidi seksuaalsusega ega teistpidi, ei sobi invaliid ega muu eripäraline inime? AGA KES SIIS SOBIB? Mingi standardi on keegi kehtestanud kuskil?

Kaasaegses globaliseeruvas maailmas on loomulik, et me lahustume, mis ei tähenda, et meie rahvuslik identiteet peaks lahustuma – see on ikkagi meie kultuuris ja väärtussüsteemis kinni. Kuid paraku, elamise moodused teisenevad. Enam ei ole raudset eesriiet, mis meid kinnises kotis pimeda ja kurdina hoiaks. Kui me ise tahame käia ja maailma näha ning eeldame, et meid võiksid teisedki sallida, siis miks me ise nii sallimatud oleme? Täis viha ja iseenda alaväärsuskomplekse, mida siis teistele hinnanguid andes endast välja tulistame, anonüümselt...

Eestist väljarändajatelt olen aga kuulnud hoopiski seda, et üks peamisi äraminemise põhjuseid, lisaks sellele, et uudishimu maailma näha on tagant tõuganud, on ka see, et Eesti emotsionaalne atmosfäär on nii läppunud. Sinna hulka kuuluvad ka need viha täis avaldused anonüümsetes kommentaariumites, sinna kuuluvad inimesed, kes mõtlevad rassistlikult, on ebatolerantsed ja kitsarinnalised.

Muideks, ühiskonna intelligentsus hakkab peale just emotsioonidest. Viha ja vihkamine, erinevuste hurjutamine on just nimelt need emotsioonid, mis ühiskonna intelligentsi taset alandavad ja meid ikka ja jälle labasteks rassistideks muudavad. Ei taha mu’ga nõustuda? Aga miks mitte. Hakatuseks võiks ju tolereerida sedagi, et mõni teisiti arvab? Näiteks arvab nii, et inimene, kes erinevusi ei suuda tolereerida, on labane rassist. Samaväärne tundega arvamusest, et neegrid on saadanast ja homod looduse karistus inimkonnale.

Fotol: valik erinevaid nahavärve, rahvuslikke identiteete, religioosseid ja seksuaalseid eelistusi. Üks eestlane ka pundis, keda samuti tolereeriti, mis sest et ta oli selline nagu ta oli, ainuke blond pundis... Pilti tasuks aga eriti vaadata neil, kes tõsise võõrviha käes kannatavad. Hakatuseks on see hea harjutus erinevuste kogemuseks.