Suvi ja unistuste saar

Ooperipäevade aegu jalutasin mõne soomlasest külalisega mööda Kuressaaret ja otsisime seda nö Saaremaa spetsiifilist tunnet. Mu külalised tahtsid nii. Saaremaale tulek oli neil pikalt plaanitud ja emotsionaalselt meeliülevalt ette valmistatud. Nad tõepoolest tahtsid näha ja kogeda seda Saaremaa fenomeni, seda erilist, hoomamatut, mis paljuski just meie põhjanaabrite ja teiste välismaiste huviliste meeltes on omamoodi legendiks muutunud.

Jah, mis on see suvise Saaremaa fenomen siis, mis inimesi seda pikka matka ette võtma inspireerib? Selle jalutuskäigu põhjal pean tõdema, et see on paljuski kujutelm. Kuigi oli välja kuuluatud ooperipäevade üritus ja teoreetiliselt oleks pidanud linn pakatama muusikast ja kirest, siis peale keskväljakul oma parimat püüdleva puhkpillipundi, ja mõne ringi lonkiva muusikakuulsuse ei juhtunud ette miskit tähelepanuväärset. Puhkpille oli kuulamas ka kolm kohalikku inimest paaril pingireal, kuigi mängijad olid ju tublid ning oleks väärinud enamat.

Meie kokkuvõte hilisest pühapäevasest pealelõunast Saaremaa pealinnas oli, et Saaremaa on närtsinud ja loid. Äkki väsinud? Väsinud olemast unistus ja unelm tuhandetele fenomeni otsijatele. Väsinud olemast eriline ja ekstravagantne. Väsinud olemast mujalt tulijatele suvine pelgupaik ja lohutus, stressimaandaja ja kultuuripakkuja. Ja seda VÄSIMUST ON NÄHA JA TUNDA. See väsimus laiutab üle linna ja valdadesse viivatel teedel. See laiub üle külade ja mereääre, üle kadakate ja munakiviteede.

Olen palju mõtisklenud selle üle, et mis on see miski, mis sunniks inimesi Saaremaale tulema, Saaremaale oma puhkuseks mõeldud raha tooma. Näiteks võrreldes Pärnuga? Oma soome sõpradelt sain teada, et see on see miski, mida eriti nagu sõnul seletada ei oskagi. Aga mis hajub seda lihtsamalt, kuna ta on lihtsalt tunne, lihtsalt unelm, kujutelm.

Samal mündil on aga ka teine pool, saarlase enda pool. Kuigi selle suvise hooaja jooksul peaks usin saarlane oma tengelpunga turistide teenimise abil pungi organiseerima, on ka saarlasest klienditeenindajas tunda väsimust, ja tüdimust. Sest jälle nad tulevad siia ja tahavad. Tahavad puhata ja prassida, osta ja naudelda. Aga mida saarlane tahab? Tahab jah, ehk jõukamat ja paremat elu. Kuid samal ajal tahab oma elu ka täna siin ja praegu edasi elada, kodu remontida, aiamaal nokitseda. Valmistuda talveks ja tunda end turvaliselt, sest turistidelt teenimisega tundub elu ikkagi liiga ebakindel ning talv on vaja kuidagi üle elada. Saarel on vaja ellu jääda, et teistel, nendel tulijatel ja minejatel oleks olemas see unistus saarest ja saarlastest. Sellest millestki, mida liiga sageli enam tegelikkusest üles ei leia. Suletud ring on siin tekkinud. Ühelt poolt on pakkumine ja ootused, teiselt poolt tahtmine ära elada, isegi ehk hästi, keskmisest paremini elada. Kuid väsimuse ja loidusega seda suletud ringi ei murra. Passiivselt ja letargiliselt oodates rahakoormad saarde ei jõua. Ning mujal Eestis on nii palju sellist, mis paneb üha ja üha küsima, et miks huvilised just Saaremaale peaksid tulema, mis just siia, meie juurde? Ning kui nad siis ka tulevad ja  leiavad eest sellise „leige supi“ ja unise õhku haihtuva  unistuse, siis kas see on see mida me saaremaalastena oma saarelt tahame, kas see on see, mida me saaremaalastena saarele tulijatele tahame pakkuda?

 
Tekst on avaldatud Saarte Hääles