Laip esikaanele iga hinnaga?

Meediat on kaasajal palju nahutatud selle eest, et uudised ja sõnumid on pigem stressilised. Kurdetakse, et meedia on kolletunud ja jahib vaid sensatsiooni.

Samal ajal unustastatakse, et meedia on oma aja peegel. Ja keeruline on siin hakata diskuteerima teemal, et kumb oli enne, kas meedia või avalikkuse sensatsioonihimu.

Palju räägitakse ka eetikast, nii meedia kui ajakirjanduse eetikast. Kuid oluliselt vähem on olnud diskussioone avalikkuse eetikast.

Eelmisel nädalal sattusin rääkima ühe suure eesti päevalehe toimetajaga, kes oli tunnistajaks Saaremaal juhtunud autoõnnetusele. Ajakirjanik oli see, kes helistas päästeteenistusse, ja see, kes kaaslasega asus põlemisohtlikust autost vigastatud inimesi välja aitama.  Loomulikult meelitas õnnetus kohale hulgaliselt pealtvaatajaid, kellest mõned niisama suitsu kitkudes juhtunut jõllitasid, taipamata tulla appi. Mõned neist hakkasid isegi klõpsima pilte – kaameraga nutitelefon on ju pea igaühel ja tundub tõepoolest põnev kui keegi verisena murul lamab ja auto teeperves näeb välja nagu jalgpalliks kasutatud hamburger... Inglise keeles on selliste inimeste jaoks oma termin – sensation generation.

Kuid siin kuskil läheb piir. Selle ajakirjaniku jaoks läks piir selles kohas, kus inimese elulule on oht. Tema kaamera jäi taskusse ja päevalehe uudisportaalil jäi tema käest sensatsiooniline uudislugu saamata.

Mõni aeg varem kohtusin paari teise kirjatsuraga. Üks neist rääkis, kuidas tema kaamera jäi taskusse tuntud poliitiku purupurjus võsukese nõrkushetkel ja teisel jäi kaamera kasutamata tuntud eesti prominendi intiimsetel hetkedel. Tegelikult olen kuulnud taolisi jutte veelgi. Tundub, et ajakirjanik, see väidetavalt kolletuva meedia sisutootja, on tegelikult väga jõulise hea ja kurja puu ära tundmise sensoritega, enamasti. Kuid kuidas on meie avalikkusega? Rahva silm, mis jõuab kõikjale ja “lekitab meediasse” mida iganes. Ka sellist, mille kohta eesti keeles termin hakkab p tähega. Meediast on saanud omamoodi relv naabri laimamiseks, prominendi avalikuks hukkamiseks. Meediast on saanud avalikkuse tööriist, mille kasutamine sõltub kasutaja moraalist ja eetikast.

Ilmunud Saarte Hääles, 04.06.2013