Arvata ju võib, aga...

Möödunud nädalate poliitilised keerutused ei taha vaibuda. Meedias pole rahunemise märke – üks jama ajab teist taga. Nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil.

Nii see on, et sellistes olukordades hakatakse otsima tõde ja igal osapoolel on “oma lehm ojas”, nagu soomlased tavatsevad omakasupüüdlikkuse ja isiklike huvide kohta öelda.

Massimeedia on avalik areen, kus käib sõnasõda ja kuhu üritatakse vahekohtunikuks eksperte, teadlasi, asjatundjaid ja muid tegelinskeid värvata. Kommunikatsioonijuhtimise õpikuski on kirjas, et oma seisukohtade autoriteetsuse suurendamiseks on soovitav leida ekspert, kes su seisukohti kinnitab.

Olen isegi selles rollis pidanud olema ning iga kord end ebamugavalt tundnud. Viimasel ajal lausa ignoreerinud erinevaid kutseid tulla avalikule areenile vahekohtunikuks. Miks siis nii? Mõni võib ju küsida ja imestada. Aga olen järjest rohkem veendunud selles, mida teadlased ammu on kinnitanud, et ühte ja ainukest tõde ei ole, nii nagu ei ole olemas ainult musta ja valget, vaid hoopiski enamasti tuhat halli varjundit...

Mida saab nö avalikku diskussiooni kistud ekspert kinnitada? Enamasti on tegemist oma kitsa eriala spetsiifilise asjatundjaga, kuid igas olukorras on ju isemoodi tegurid protsesse mõjutamas. Lisaks Eesti väiksusest tulenev nn ekspertide piiratud ring, mis tingib selle, et päris sõltumatu ja erapooletu ei saa siin enam keegi olla.

Ehk siis, mida ma öelda tahan? Seda, et ekspertide kasutamisel poliitilistes ja muudes skandaalides kipub manipulatsiooni maik man. Ühest küljest tõesti, eksperdi seisukoht võiks olla vajalik, tõe huvides oluline, kuid mis piirini, kuhu maani? Kust edasi läheb mäng kõrgepilotaazhiliseks manipulatsiooniks? Sageli on isegi nii, et osapooled ise veel ei saa arugi, et nad on kistud mängu, kust auga raske väljuda.

Mis siis oleks mõistlik? Parim lahendus oleks muidugi ilma jamadeta elu, kuid seda vist ei juhtu kunagi. Alternatiiv oleks aus ja selge kommunikatsioon ehk? Ja üksteise arvamuste ärakuulamine ja teiste sõnavabaduse tunnistamine? Ja ma pakuks ka suhtumist “ei manipulatsioonile”, kui meil ikka õnnestub see “kratt” meie avalikus debatis ära tunda.