Tere tulemast uude ühiskonda

-->

Tegelikult, ega see ühiskond enam nii uus ei olegi, sest digimeedia, internet, sotsiaalne meedia, võrguühiskond jm taolised mõisted saadavad meie igapäevast elu juba üsna mitu aastat. Küsimus on aga hoopiski selles, kuivõrd me iseendale aru anname sellest, et ühiskond me ümber on muutunud? Kuivõrd me oleme arusaamisele jõudnud sellest, et mis see uues ühiskonnas elamine sisuliselt meie jaoks tähendab? Ning millised on uues ühiskonnas elamiseks vajalikud põhitõed, mis me võiksime omandada?

Mõni aeg tagasi ühel koolitusel küsiti mu käest, et kuidas ma suhtun meie meedias vohavasse, ikka veel anonüümsuse müüri taha varjuvasse kommenteerimisse. Arvan lihtsalt – sõnavabadus, mis on omane demokraatlikule ühiskonnale, on segunenud võrguühiskonna kaudu tulnud tehniliste võimalustega  ja niisugune on see tulemus meie post-sotsialistlikus ühiskonnas, kus inimesed endiselt pelgavad oma nime ja näoga oma kodanikuõigust – sõnavabadust – praktiseerida.

Samas, üllatavalt kiiresti on peale kasvanud uus põlvkond ühiskonna kodanikke, uus põlvkond, kes loengusaalis juba küsivad üllatunult, et kas tõesti Eesti oli kunagi Nõukogude Liidu osa... Ja see on põlvkond, kes mitte isegi enam arvutist, vaid oma telefonist suhtleb kogu maailmaga, ja kellele on omane nutitelefoni või i-pädi ekraanilt lehekülgi edasi lükkav sõrmeliigutus. Selle põlvkonna nimi on native digital. Nendel ei ole hirmu mineviku ees, nad vaatavad maailma oma värske pilguga ja üritavad elada oma uue põlvkonna omast elu.

Kuivõrd aga me oleme neid õpetanud elama selles uues ühiskonnas? Meie, nende emad-isad, vanaemad-vanaisad oleme neile õpetanud sellise ühiskonna elu, nagu meie oleme kogenud: tänaval ei tohi ropendada ja prügi maha loopida, viisakas on tervitada ja käituda teisste suhtes lugupidavalt jne jne. Elementaarne, eksju? Ometi on see põlvkond leidnud oma viisi ennast väljendada, aravates, et elu digi või interneti maailmas on midagi muud kui elu kodulinna tänavatel, koolis, poes, tööl. Tegelikult ei ole. Pole vahet, kas loobid prügi tänavale või loobid prügi internetiavarustesse. Reostamine on nii see kui teine. Pole vahet kas ropendad netikommentaaris või avalikus kohvikus, rumal ja kavatamatu on see nii või teisiti. Mis oleks siis etikett, eetika ja esteetika selles uues ühiskonnas, mille sünd meid on tabanud ja ehk ka omamoodi häirinud? Kõik uus, mis on oluliselt teistsugune meie mugavustsooni harjumustele, on ju alguses häiriv? Tegelikult pole vahet – viisakus on ikka sama, korrektne ja ökoloogiline puhtusepidamine ka. Prügi on prügi nii tänaval, metsas kui interneti avarustes. Oluline on vaid endale teadvustada, et meie mänguväli on oluliselt laienenud tänu uutele tehnioloogiatele, tänu internetile, digimeediale. Meie maailm on saanud suuremaks, avaramaks ja mitmedimensioonilisemaks. Kõik muu on ikka see sama.

Avaldatud Saarte Hääles 16.04.2013