Kas te teate mõnda rahulolevat eestlast?

Mina küll ei tea, küll on kärss kärnas ja maa külmand, ja see ja teine asi pahasti. Mul endal ka kipub sedasi ja ma pole ka sellega rahul, et ma elu ja asjadega eriti rahul ei oska olla...

Nüüd nad siis toimetavad eesti haridussüsteemi kallal. Hakkas see jant Tallinna linnas koolikohtade ja katsetega, ja nüüd on haridusrahulolematuse infektsioon haaranud ka kõrghariduse. Uus minister tuusteldab kui värske kaseviht luua asemel ja seisukohti ja arvamusi, ikka kriitilisi, muudkui lendab siia-sinna ja vastupidi. Lisaks ka kõik teised. Mu enda armsad ja head kollegid samuti. Ma muidugi mõneti mõistan neid - lihtsalt inimesed on südamega asja kallal ja tahavad kõike paremaks muuta. Aga ma ei mõista kahte asja - esiteks - millest kõik järeldavad, et eesti haridussüsteem on vilets ja seda peab nüüd nii tormiliselt tuunima, ning teiseks, kui asi tundub olevat kipakas, miks siis ei vaadata naabrite juures ringi ja ei õpita teiste vigadest ega "bentsmarkita" parimaid kogemusi?

Noh võtame näiteks Soome - igasugu üleilmsetes koolide reitingutes ikka ja alati esirinnas - nii põhihariduse osas, kui ülikooli hariduse osas ka - Helsinki Ülikool lausa ülikoolide TOP 100-s. Võiks ju korraks selle suure sahmerdamise pooleli jätta ja analüüsida, et mida sommid on siis teinud sellist, et asi sedasi hästi välja kukkunud on? Vahemärkusena olgu öeldud, et ega soomlased ise ka oma haridussüsteemiga rahul pole ning raha napib sealgi. Aga see selleks. Eks somme vaevab sama haigus, mis eestlasi - ei saa ju rahul olla, mis sest, et teised kiidavad...

Aga mõned tähelepanuväärsed seigad siiski on, mille üle tasuks juurelda, et äkki on selles kõiges iva... 1. dubleerivad ülikoolid ja õppekavad - kuum pirukas praegu eesti haridusdiskussioonis - Soomes on pea igas linna oma ülikool ja enamuses neist saab ka peaaegu et igasugust asja õppida. Iva on selles, et sealsed ülikoolid mitte ei konkureeri, vaid kopereeruvad. Teevad mõningaid asju koos, jagavad mõningaid õppejõude. Mitte nii nagu Eestis, et kui oled TÜ õppejõud, siis TLÜ-s loenguid lugeda ei tohi ja vastupidi. Lihtsalt - ressursi osatakse jagada ja maksimaalselt kasutada 2. raha teema - seda ei ole kunagi, ega saagi kunagi olema piisavalt. Soomes on aga olnud põhimõte, et majandussurutise ajal on haridus üks nendest valdkondadest, kuhu rahalised kärped ei tule. Olgu mis olukord riigis rahaliselt tahes, hariduse finantseerimise kallale lihtsalt ei minda. On küll olnud viimastel aastatel olukordi, kus kokkuhoiu mõttes tugiteenuseid koondatakase ja ühendatakse, ja sätitakse konsortsiumitesse. Aga sisulise õpetuse ja teadustöö osas ollakse väga ettevaatlikud. Muidugi jälgitakse ka noorte huvi ühe või teise eriala vastu, ja kavade sulgemine või avamine ikkagi lähtub eelkõige noorte soovidest, mitte sellest, mida ministeerium mõtleb või otsustab 3. autoriteedi teema - Soomes on autoriteedid kohapeal koolides, kelle käest nõu küsitakse. Ekspert ja asjatundja on see koolijuht või õpetaja, kes otseselt seda õpetamise ja teaduse tööd teeb. Ja uskuge või mitte - need on siiski targad inimesed ja oskavad ministeeriumile ja omavalitsustele piisavalt tarka nõu anda. Neid usaldatakse ja neid koheldakse sa selliselt. Eestis on protsess otse vastupidine - Suure Pealiku sündroom pole meie ühiskonnast kuskile kadunud. Ikka on omavalitsuse ametnik või minister või muidu bürokraat see kõige targem. Ja vat siin on ka üks keerukoht - kuidas sa saad ideaalset haridussüsteemi luua, kui sa ei usalda seda raskekahurväge, kes sisuliselt seda asja peaks teostama. Siit see karavan kiiva kisubki.

Aga tegelikult, vaatamata kõigele - ülemaailmsele imperialismile, pidevale näljahädale ja viljaikaldusele, vulkaanipursetele ja tornaadodele, kuritegevuse kasvule ja poliitilistele kemplemistele - usute või mitte - eesti haridus on ikka päris tõsiselt päris kobe. Veel. Kuniks seda suures ümberkorraldamise tuhinas tuksi ei keerata. See lihtne tõdemus tuleb teisse, head eesti haridusametnikud ja hariduspõllu harijad, siis kui te raatsite kodust ära käia. Lihtsalt - minge ja nuusutage vahelduseks elu mujal maailmas, aastake, või kaks, või kolmgi ja te saate aru, et kõik on praegu veel päris hästi meie maal.

Kuid tahaks lõpetada ühe vana idamaa mõistukõnega - et peale häid aegu tulevad ikka halvad ajad ja vastupidi... Võib olla tasuks sellega ka leppida ja lähtuda oma tegemistes siiralt ja selgelt parima võimaliku lahenduse printsiibist, mis oleks vaba erakondlikust ja kildkondlikust kismast, pidevast virinast ressursside vähesuse üle ning otsustest, mis on tehtud demonstreerimaks oma võimu ja iseenese tarkust. Rohkem tuleb kuulata tegeliku haridustöö tegijaid, eesti hariduse sisu loojaid - õpetajaid niisiis ja lapsevanemaid, kellelt tuleb materjal õpetamiseks ja arvestada nende sõnaga ning vähem poliitiliselt kireda! Nii lihtne see keeruline elu tegelikult ongi...