Vaba meedia vabal maal?!

Jätkuks Tallinna TV teemale eesti meedias. Vaata ka minu tänaõist kommentaari Postimehe ajakirjanikule.

Demokraatlikus ühiskonnas on loomulik, et toimub diskussioon teemal, mis avalikkusele oluline, seda enam teemal, mis avaliku (maksumaksja) raha eest ellu kutsutud. Eestis meil ei ole veel väga sügavat veendumust selles osas, et kuidas diskuteerida – meil on kaks äärmust, et kas kampaania ja ühisüritused a la massiline allkirjade kogumine millegi-kellegi toetuseks, või siis paneme kinni ja lõpetame ära stiilis mõtteavaldused. Samuti ei ole me endale eriti tõsiselt selgeks teinud, mida tähendab avaliku huvi teenindamine. Meie avalikud teenistused, sealhulgas omavalitsused jm asutused pakuvad täna hulgaliselt võimalusi kodanikele, ja see on kena, kuid liiga harva võetakse sisuliselt kuulda kodanike häält. Ehk siis – kaupa pakutakse oma parima äranägemise järgi, kuid puudub tõsine ja sisuline auditoorimi arvamus, puudub dialoog teenuse pakkujate ja teenuse tarbijate vahel. Seda kinnitab ilmekalt ka Tallinna TV lahti või kinniolemise umber tekkinud diskussioon täna siin ja praegu Eesti Vabariigis.

Selge on see, et demokraatia üks põhiprintsiipe on see, et kodanikel on õigus informatsioonile, ning sellest vaatevinklist peavad teemale lähenema kõik, ked arvavad, et nad tahavad elada demokraatlikus ühiskonnas. Teine oluline detail selles asjas on meedia ja ajakirjanduse sõltumatust riigist, isegi siis, kui see meedia on riigi poolt finantseeritud ja isegi siis kui see ajakirjandus on ellu kutsutud teenindama institutsioone, riigiasutusi, organisatsioone. Ajakirjandusvabadus ja sõnavabaduse puutumatus on demokraatliku ühiskonna “püha lehm” ning mässu peab tõstma siis, kui kui selle kallale minnakse.

Meediakanalite kommentaariumitest esile tulevad inimeste arvamused on nagu lakmuspaber, hea materjal alusmaterjaliks nii neile, kes avalikku teenust pakuvad, kui neile, kes sellest avalikkust informeerivad, olgu see siis mine asutuse suhtekorralduse tiim, või meediakanal. Ka need arvamused kommentaariumites on sõnavabaduse väljendus, ja neisse tuleb tõsiselt suhtuda. See, et need on sageli formuleeritud väheke labasel viisil näitab vaid meie harimatust avaliku kommunikatsiooni vallas, kuid ei muuda neid kommentaare põlastusväärseks ega ole argumendiks neisse mitte tõsiselt suhtuda. Seega...

Kui Tallinna linn on otsustnud oma TV kanali käivitada, siis selle ideoloogia saab olla ainult ja ainult avalikkuse huvide teenimine ja linnakodanike informeerimine. Ja mitte mingisugune poliitiline kiibitsemine, enesepromo, propaganda või isikukultuslik juhi sündroomi praktiseerimine ei ole hea toon sellises meediakanalis. Kui on tegemist meediakanaliga ja kui me elame demokraatlikus ühiskonnas, siis peab selle kanali sõltumatus olema tagatud ka riigi poolt finatseerimisel. Ja see sõltumatus tähendab ka seda, et vajadusel on meediaknalil võimalus finantseerijaid kritiseerida sõnavabaduse toetamise ja demokraatliku ühiskonna valvekoera rolli täitmisel.

Nüüd sellest, mida me loeme kommentaariumitest – kriitika Tallinna TV erapoolikuse ja keskerakondliku kallutatuse suunas. Sellesse tuleb Tallinna TV juhtidel väga tõsiselt suhtuda, sest see on alus kogu kanali imagole. Kui Tallinna TV tahab olla professionaalne lokaalne tallinlaste kogukonna infokanal, siis tuleb sellisest parteipoliitilisest seostamisest igal juhul lahti saada. See on keeruline, kuna mingi kuvandi alge on juba tekkinud, ja kedagi milleski ümber veenda on väga keeruline. ja see sõltub Tallinna TV otsustest, tegudet, käitumisest, kommunikatsioonist. Ses mõttes on Tallinna TV ees päris keeruline ülesanne, sest kahtlustused keskerakondlikus seotuses jäävad. Kahjuks, sest meie poliitiline kultuuripraktika on hetkel selline, et tahetakse, on ilmselge kiusatus praktiseerida kõike seda, milles avalikkus poliitikuid ka kahtlustab. Sõltumatu, kogukonna huvides tegutseva meediakanali loomine on sellevõrra veelgi keerulisem.

Siin on üks ja ainult üks lahendus: väga selge strateegia Tallinna TV poolt ja väga selge profileerumine, või ehk isegi brändimine. Põhimõtted, mille alusel tegutsetakse, peavad olema selged ja arusaadavad ning sellisena ka tallinlastele kommunikeeritud. Teiseks, ja võib olla isegi kõige olulisemaks teguriks on dialoogi loomine tallinlaste kogukondadega, ja siin tuleb endale aru anda, et Tallinna kogukond ei ole homogeenne – siin on erinevad kultuurilised ja sotsiaalsed kogukonnad, kus on erinevad huvid ja väärtused. Kolmandaks, selleks et olla tõsiseltvõetav demokraatliku ajakirjanduse näide, on vaja selgelt distantseeruda poliitilistest õukonnamängudest, nii opositsiooni kui koalitsiooniga ja säilitada intellektuaalne sõltumatus ühest või teisest poliitilisest ideoloogiast. See, et Tallinna Linnavalitsuses on praegu Keskerakondlik juhtkond, ei tohi anda sellele erakonnale mingeid privilege Tallinna TV eetriaja saamisel. Mitte linnapea, isegi mitte linnavalitsuse promomine ei tohiks olla selle kanali eesmärk ja roll, vaid Tallinna linna erinevate kogukondade, kodanike infovajaduste rahuldamine, kodanike demokraatliku õiguse saada informeeritud realiseermine, demokraatliku kogukondliku kommunikatsiooniplatvormi loomine. Iga lugu ja jutuke, mis läheb Tallinna TV-st eetrisse, peab olema inspireeritud kodanike vajadusest.

Mulle tundub, et Tallinna TV-st on saamas Eesti ajakirjandusvabaduse proovikivi. Kas nad suudavad olla jõulisemad juba tekkinud stereotüüpsest keskerakondliku promokanali kuvandist, kas nad suudavad praktiseerida professionaalset kogukonna ajakirjandust parima ajakirjanduliku praktika valguses, kas nad suudavad murda eelarvamused selles küsimuses, et kui meediakanal on finantseeritud linnavalitsuse poolt, siis kelle häälekandja see meediakanal tegelikult on ja kelle poolt ka tegelikult finantseeritud on. Mina väidan, et selline linnavalitsuse infokanal on ju tegelikult kodanike häälekandja, sest tegelikult on ta finantseeritud linnakodanike poolt. See teeb asja tegelikult väga lihtsaks Tallinna TV ajakirjanike jaoks: nende isandaks ja käskijaks saab olla ainult ja ainult linnakodanik. Igas mõttes. Nii sisulises kui rahakasutuse efektiivsuse ja mõistlikkuse mõttes. Poliitikud on selles mängus vaid rahva teenrid. * Lõpetuseks teatan, et mul puudub igasugune poliitiline kuuluvus või sümpaatia Eestis tegutsevate parteide suhtes. Toetan demokraatlikku sõnavabadust ja kultuurset diskussiooni ja analüüsi ühiskonnas, kus (poliit)juhid ei topi end iga nädal ajalehe esikaanele ning ei unista iganädalasest meedias liputamisest ja kus inimesi ei sildistata iga väljaütlemise pärast. Sildistamine (a la Tampere on hakanud Keskerakonna hääletoruks) on üks propaganda võtetest ja kuulub manipulatsiooni kullafondi. Kui me tahame hea seista demokraatliku kultuuri jätkusuutlikuse eest Eesti Vabariigis, peame sellistest sildistamistest loobuma.