Meediaga flirtijatel peavad olema head närvid ja paks nahk

Meediaga suhtlemine on üks lõputu trikkidega mäng. Ses mõttes trikkidega, et kui meil on kõik väga hästi ja meil on selge mõte peas, mida me meediasse tahame levitada, siis me end sinna tavaliselt upitame. Kui meil aga pole kõik nii kenasti, siis me meediasse minna ei taha. Või kui meedia on meie kohta esitanud mingi oma versiooni, millega me mitta rahul pole, siis ka kisub nina vingu ja mõte käib sinna suunda, et meedia on paha, meedia on ülekohtune ja meedia ei tea, mida avaldab. Nii juhtus (jälle?) ka meie esileediga. Pidi minema telesse heast asjast rääkima, meedia tegi oma soodu plaani kohta väikese reklaamiklipi ja jälle pahandus majas - tähtsale prouale klipp ei sobinud ja kõike sellele järgnevat saate juba jälle meediast lugeda. Mind päris tõsiselt huvitab, kes meie esileedit meediasuhete (mitte meedia) alal nõustab, sest nii kipakat meediakäitumist on harva kohata, puht suhtekorralduslikust aspektist.Päris kole on ka see, kui proua selles keerukas asjas omapäi jäetud on või mis veel hullem - iseenese tarkust toimetama on jäetud (vihjan siin eesti kirjandusklassikale sajast vakast tangusoolast)

Esimene reegel meediaga suhtlemisel on head närvid ja paks nahk, samuti tähenärimine sõna või teise kallal on mõttetu, veel enam pahandamine. Teiseks - meedial on omad reeglid eksistentsiks - üks kõige olulisem neist on meedia vabaduse aste, millega muideks maailmas mõõdetakse ka demokraatia astet riigis. Eestis on seni päris hästi olnud selle keerulise asjaga. Tuleb ka selgelt vahet teha meelelahutusel ja ajakirjandusel, ning õigeid asju õigesse zhanri pakkuda. Meediaga flirtimine on üldse üks suur bumerangi mäng, sest meedia loob oma kangelased, aga ka hävitab oma kangelased. Prominendid, kes elu keerdkäikude või iseenese edevusest on end meediaparnassile upitanud, peavad aru saama, et sellega võtavad nad ka endale vastutuse. Avaliku elu tegelaseks olemine ei ole mitte üksnes ilusad pildid klantsajakirjas, vaid see on vastutus oma tegude ja sõnade ees, kus peab olema suurem oma isiklikust egost ja solvumistest. Lapsik käitumine ja egotsentriline mõtteviis on juba ette eeldus meedia poolt hävitatud saamiseks. Mis aga presidendiproua otse-eetrisse mitte minemise tempu puutub - kas kõik kriitikud on ikka täiesti kindlad, mis oli otse-eetrist loobumie põhjus? Retoorikas on laste aitamine muidugi ilus asi, kuid kas selles konkreetses kampaania tegevuses ikka oli tegelikult ka laste aitamise mõte sees ja kui oli, siis kui tõsiseltvõetavalt? Võib olla oligi parem sellise hõreda, mitte lõpuni läbi mõeldud sõnumiga meediast eemale hoida? Lõpetuseks olgu öeldud, et mulle president Ilves väga meeldib - ta on hea ja austusväärne juht meie rahvale. Kuid mulle kui kodanikule ja kui kommunikatsioonijuhtimise õppejõule lausa füüsiliselt teeb haiget see regulaarne kommunikatsiooniämbrite kolin Kadriorust. Kas tõesti meil ei ole piisavalt kompetentseid nõunikke oma esipaarile abiks anda VÕI kas tõesti on nii raske esipaarile head nõu anda, sest midagi pole parata - kõik mis toimub prouaga, mõjutab ka presidendi mainet ja vastupidi? Ega see teine variant polegi nii võimatu. Mul on ka elus olnud paar ülemust, kes kohe mitte ei suutnud ämbrikolistamisest hoiduda. Ja tegelikult ongi nii, et vanainimest saad bussi aidata ikka vaid siis, kui vanainimene ise bussi minna tahab. Või ehk belglaste versioon asjast - sa võid ju hobuse jõe äärde talutada, kuid teda jooma sundida sa ei saa...