Kuidas asjad tegelikult on

Mõtlen elust. Viimase 15 aasta jooksul on mulle tehtud 9 operatsiooni täieliku narkoosiga. Olen sama aja jooskul üle elanud ka kaks kopsutrombi atakki. Kõik valgetes kitlites askeldajad on olnud super, taevaisa on mulle kompensatsiooniks valmis seadnud parima ravi mis Eestis võimalik. Kõik see aeg olen liikunud kinkadi-konkadi kahe küünarkarguga. Nüüd aga on juhtunud nii, et selle "kompoti" krooniks on mu ellu tulnud arst, kes kogu segi paisatud puslest minu elus on hakanud arusaama ja käsitlema inimest (mind) tervikuna. Olen terve suve puhkuse sildi all tegelenud taastusraviga. Kah omamoodi puhkuse veetmise võimalus. Nüüd aga on sedasi, et poolteist nädalat on mu kargud ja igasugu muud liikumisvahendid nurka lükatud ja üle aastate kõnnin jälle (juba) ühe kepiga. Käpp küll võdiseb veidi, aga mis sellest. Kohalik latatarade kogukond ka mulistab kuulujuttudega, aga mis sellest.

Minu ainus mure hetkel on see, et kas lähen kooli tööle (400 m minna) kahe küünarkarguga, ühe karguga, kargu ja kepiga või ainult selle ühe kepiga käppa väristades. Selle otsuse langetamiseks peab veel natuke mõtlema ja trenni tegema.
Soovin, et me ikka ja alati leiaksime endas jõudu iseenda ületamiseks ja tervist ka, eriti kõikidele kenadele inimestele. Latataradele aga soovin, et nende elu liiga lihtsaks ja ilusaks ei läheks. Ei tohi unustada olemise talumatut kergust (M. Kundera).
Järellugu: lugesin kokku... käima olen õppinud 8 korda kokku kogu oma noore elu jooksul. Statistika (tänud Krista, sinult olen seda õppinud) aitab elada ja oma elust aru saada Ja veel... arutluse alt on väljas aastad 1962-2010. Sellest mõni teine kord, raamatuna, näiteks...

Lisatud videol on näha mida valesti teen - tänud ITK taastusravi poistele kunagi antud tarkade nõuannete eest selles enese vormi ajamise protsessis.