Persona non grata

Olen jälle haiglas. Seekord siis kopsutrombiga. See ei ole hea haigus, tuleb salakavalalt. See tõbi on mul nüüd kolmandat korda.

Esimest korda sain trombidiagnoosi pärast parema jala puusa endoproteesimist. Laias laastus läks opp hästi, kuigi opi ajal tekkis reieluu murd, mida kirurg ei märganud ja seepärast tehti üsna pea ka korrigeeriv operatsioon ja tsementeeriti vigastatud luu. Selle opi järelmäng toimus jälle trombi diagnoosiga koos. Arst ütles, et see kõik on minu hõredate luude tõttu ja tal oli õigus.Spets masinaga mõõdeti haiglas luu tihedust. Selle uuringu tulemused tegid arstionu mõtlikukuks. Kunagi hiljem sattusin saareel kukkumise tagajärjel uuesti ja kohalik kirurg konstateeris fakti, vaadates föntgenpilti mu jalgadest, et tõenäoliselt ei taha ükski arst minu jalgadega tegemist teha. Minust sai person non grata esimest korda.

No oli kuidas oli, jalg sai tatsuma, kuigi reieluu oli ja on praegugi jalale toetumisel endiselt valulik.

Teine trombiaction oli vasaku puusa proteesimisel. Sellega sain ka huvitava kogemuse. Kuigi opi aeg oli plaanitud, siis selgus et vajalikud "vidinad" ei ole kohal. Pandi siis kipsi ja ootasin voodireziimil kipsis jalaga paar nädalat. Lõpuks jõudis vajalik kraam kohale ja operatsioon võis alata. 

Seekord võttis töö ette teine ortopeed. Vanem, kogenum. Ka selle opi ajal tekkis vasakus reies luumurd. Seekod leiti luu murdumine juba opi ajal ja see päästis uuest operatsioonist.Nii märkuse korras, vaatasin tervise portaalist, palju siis see Inglismaalt toodud väärtslik kraam ka maksis. 16 tuat euro raha. 

Selle opi järel sainTartu lähistele taastusravile ja trenn ja harjutused tegid oma töö. Kuid mitte nii jõuliselt, et oleksin saanud karkudest vabaks. Selle taastusravi ajal haiglas tuli teine kopsutrombi juhtum. Toimetati kiiresti. Kompuuter, noored trombidele spetaliseerunud arstid asusid tööle. Haiglareziimi lõpus anti mulle sõnum, et nüüdsest pean elu lõpuni verevedeldajat võtma. Sain juhised ja taastusravisse tagasi.

Kolmas tromb tuli kopsu tembutama tänasest nädal aega tagasi. Siingi tuli kiirabi ja viidi haigalsse, kompuutrisse. Kuna spets arste selle haiguse kohta saarel ei ole, tuli usaldada neid, kes mu enda hoole alla võtsid ja oma oskustele ja teadmistele vastavalt tegutsema asusid. Ka jälle protseduurid, mis  eelmistest kordadest juba tuttavad olid. Intensiivravis olin kolm päeva ja siis viidi mind...psühhiaatria osakonda.

Tegelikult polnud see ootamatu käik, sest oma vaimse tervisega olin olnud hädas juba mõnda aega ja kogu viimase suvepuhkuse veetsin haiglas, et ikka oma vaimsesst tervisest jagu saada ja end tuunida. Õpetajad reeglina teevad sedasi sageli, et puhkuse ajal ravitakse seda mida parasjagu on vaja ravida. Minu ravi saare haiglas uue ja entusiastliku psühhiaatri juures kujunes alguses paljutõotav. Depressioonile oli lisanunud sõltuvus - valgest veinist. Selles kontekstis tituleeriti minnd joodikuks (sõltlaseks). Ja kuna mu tablettide arsenal oli kiirabi jaoks ja ka intensiivi arsti jaoks hirmuäratavalt suureks, siis hakkasin end naljatades ka narkariks kutsuma. Selle peale ütles intensiivravi arst, et ei tüdruk, sa ei ole narkomaan, vaid ravimsõltlane. Olen nõus, sest vahepeal tarvitasin ravimeid liiga palju, kontrollimata ja sageli koos alkoholiga. Ja üsna sageli pidin seetõttu kutsuma appi kiirabi. Lõpuks viidi mina haiglasse intensiivi. Ja seal õnneks keegi mind ei joodikuks ega sõltlaseks ei kutsunud. Hoolitseti diskreetelt ja mõne päeva pärast viid psühhiaatrite kätte.

jutt jätkub järgises postituses