Üks värviline pühapäev

Tatsusin täna Kunstihoonesse, seal on viimaseid päevi ANK'64 rühmituse näitus. 

Esimene emotsioon sisenemisel oli: oi kui palju rahvast. Ja teine emotsioon oli: oi kui värviline :)

ANK'64 on kunstnike rühm minu noorusest. Neil on mõju olnud mu kunstimaitse kujunemisele, nad on olnud esimesed, kes mind on tõelise professionaalselt teostatud kunsti juurde juhatanud. Jah, mul on olnud lapsepõlves kogemusi Saaremaa naivistidega ja mu enda vanaisa mere ja laevamaalid on mu kodus alati seinal olnud. Aga ma mõtlen siin tutvust professionaalse kunstiga.

Vinte on selles kunstnike plejaadis mitmeid. Ma enam päris täpselt ei suuda eristada, kes neist mind kõige rohkem mõjutas, kas Tõnis graafikaga või Aili oma värvidega... Vist mõlemad, ja lisaks veel kõik teised Vindid...

Tähelepanu väärne on ka, arvestades tollast nõuka konteksti, kunstnike julgus tuua pildile nii avalikult naise keha. Tõnis Vint on selles osas kindlasti fenomen eesti kunstimaastikul. Fenomen nagu nii mõnigi teine selle rühmituse tegijatest.

Noh ja Jüri Arrak on muidugi omaette jutt. Siin polegi midagi rääkida, tuleb vaid vaadata...

Esiteks ta kirjakeel, mis on üks ekstravagantsemaid eesti kunstiloos üldse, ja muidu ka. Näitusel jookseb pimikus ka filmike, kus intervjuud rühmituse kunstnikega. Ja seal teatab Arrak oma soliidses arrogantsuses, et jumal tänatud, et noorus on möödas, ei pea seda jama uuesti ja uuesti läbi elama... No midagi sellist, millele kirjutaks alla kahel käel, aga vat selle mõtteni poleks osanud ise tulla. Või pole julgenud nii mõelda.

Ehk on asi siis loovuses? Selleks et olla loov, peab olema julge, peab julgema oma koorikust välja tulla ja maailma kogeda, kirjeldada väljendades omi tundeid. Näitusesaalis, süüdi tõenäoliselt mu kaameraga ringiluusimine ja klõpsimine, sattusin vestlema ka legendaarse Aili Vindiga, ja me jutt veeres just kaasaegsete inimeste loomingulise puudulikkuse peale. Et me ei suuda tulla välja oma mõtlemise paradigmast ega siseneda loomingusse... Kah huvitav mõttekäik, mille paikapidavust ma viimasel ajal üha sagemini olen endagi puhul kogenud, kuid millega rinda pistes on ikkagi see minu konservatiivne ja mõtlemise paradigmas kinni mina peale jäänud. Ehk siis loovus on ikkagi mattunud mingi kooriku alla, ja seda koorikut on kuradi raske jälle pealt ära tirida. Fantastiline Anne Parmasto Peipsi maalilaagris seda koorikut natuke näppis. Aga sinna suvesse kauni mälestusena see jäi... Nüüd olen jälle kui koorikloom. Hea vähemalt, et vahel kaameraga midagi loon... 

Aga Ailiga koos on pildil Johanna, kes ka pildi näitusele tegi. Ja näituse saalis koos Aili Vindiga Malle Leisi pildist jutustades mu kaamera ette jäi ja siis uhkelt ka oma pildi juures imetlevatele täiskavanutele elu mõtet ja kõiki neid väikese inimese suuri tundeid jutustas.

Johanna on õnnelik inimene, sest tema loovust toetavad nii uuema aja mõtted laste kunstiharidusest kui ka vanemad, sõbrad ja tuttavad. Johanna kuulamine viis mind tagasi mu lapsepõlve, kus mind kunagi esimese klassi juntsuna, kes hirmsasti tahtis joonistada, lihtsalt kunstiringist kui andetut välja visati. Jah olid ajad sellised. Nüüd elab see kunstiringi juhendaja mu suvekodust läbi metsa, ja iga kord kui teda trehvan, on mul tahmine talle midagi rääkida... Aga olen vaikides möödunud, sest mis sest vanast mehest ikka kurvastada.. 

Aga see selleks, mis olnud see olnud... Seal kunstisaalis täna oli teisigi vahvaid pildinäppijaid. Tabasin need muhedad kratid Arraku pildilt mutreid katsumas. 

Ja iseennast avastasin korduvalt Kristiina Kaasiku pilte näppimast. Millegipärast olin ta vahepealsete aastatega unustanud, aga täna taasavastasin ja armusin. Ja mis kõige kurioossem minu jaoks - ta oli mõned oma pildid teinud just sedasi täppides kui ma Anne maalilaagris oma viimase põleva puu pildi tegin. Aga sellega läks nii, et minu loovuse äratamiseks pani Anne mind mu, oma arust, shedöövrit veega ja käsnaga üle nühkima. Ja käega lisaks veel valge värviga üle plätsima. Noh oli emotsiooni ja vabanemist selleski tundes. Ja täna äratundmist näitusesaalis, et selleks, et oma tegemistest midagi arvata, pead sa olema ka vaba. Alles selle järel võid lubada ennast taas iseendal kammitseda ja mingisse raami suruda. Aga võib olla see pole ka nii. Jumal seda teab.

Igatahes Malle Leis oli raamitsetult korrektne nagu alati, aga seekordsed avastused ka tema pildimaailmas olid midagi muud kui ma aastate taha mäletasin...

Eriti kõnetasid mind need puud, mis olid maalitud Sandra ihusse... (Sandra kaetud lumega I, 1997)

Ja siis äkki, tabasin ühe tagasihoidliku väikese naise sealt piltidest möödumas. See naine tundus mulle tuttav. Ja samas ka mitte. Õnneks tabasin kiiresti hetke ja palusin sel naisel mu lemmikpildi ees peatuda ja küsisin luba, et teda selle pildi taustal jäädvustada. Ta kohmetus ja häbenes ja pomises, et tal on piinlik. Ma sain oma võtte ja jõudsin talle veel öelda aitähh, et ta olemas on,  kuni ta vaikselt oma tagasihoidlikul moel haihtus. Nagu õrn ja puudutamatu ilmutus. Kas ma olin tõesti saanud kaadrisse Malle Leisi oma tema tehtud minu lemmikmaali ees? Jah, see õnnestus tõesti. Üks tähelepanuväärsemaid fotosaake mu elus üldse... Tabada tabamatut...

  

No seda värvide pillerpalli ja ajaloo ennekuulmatult kaunist tulemist tänasesse päeva oli jäädvustamas teisigi.

Ja rahvast muudkui tuli ja läks ja tuli ja läks. Ja mõned olid oma väljanägemiselt sellised, et kui nad oleks mulle tänaval vastu tulnud, ma poleks kunagi arvanud neid sedasorti kunsti, kui ANK rühmituse pildid, fännideks. Aga see on järjekordne näide sellest, kui kinni me oleme oma mõtetes, stereotüüpides, iseendas... 

Jah, muidugi ei olnud selles tänases päevas mingeid erilisi avastusi, peale selle, et see kõik oli nii kaunis, rõõmus ja värviline. Näitus oli stabiilselt professionaalselt superhea. Seega ei midagi uut. Ta peabki hea olema, sest tegemist on väga suurepäraste kunstnikega. Ja juba see tõdemus oli seda päeva väärt. Ma ei saa muidugi oma pisikese ajuga mõtlemata jätta mõtet, et see rühmitus vääriks meie KUMUsse oma saali püsiväljapanekuga... Huvitav kas lihtsad inimesed, kunstisõbrad, kodanikud tänavalt saaksid KUMU päälikele sellist ettepanekut teha ja kas neid võetaks kuudla...?

Need härrad siin pildil proovivad oma uut kaamerat ja püüavad ka Malle Leisi pilte tabada. Mul oli ka täna uus kaamera, ehk siis Ave-kiisu vana. Esimest korda katsetasin peegelkaamerat ja juba jõudsin armuda.

Ja leidsin sealt saalist teisigi südamlisi kontakte - see väike dzentelman näiteks tegi mulle silma, ja see soojendas mu vana südant (ausalt, ma ei mäleta enam, millal poisid mulle viimati silma tegid :)). Ja see tõi lisaks värvile ka soojuse siia külma ja ehteestilikku hämarasse talvepäeva.

Ja siis ma sain kaadrisse veel kaks kuulsat kunstnikku: Aili Vindi ja Johanna poseerimas Aili värvipiltide ees. Ma pean ausalt ütlema, et need värvimängud, mida Aili Vint on aastaid ju harrastanud, on olnud ka minu maalimise igatsuse taustal mu silmas ja meeles juba aastaid. Mäletan, et noore ennast otsiva, natuke boheemlasliku muusikatudengina, ikka ja üsna sageli 80ndatel näitustele sattudes ja kunstiraamatute poodi eksides, olen ostnud endale nii mõnegi Aili Vindi värvipiltidega raamatu ja vaadanud seda lummatult, püüdes aru saada värvide maailmast. Täna sain aru. Sain aru sellest, et poleks pidanud nii palju mõtlema, oleks võinud pigem tunda...

Ja kui ma siis Kunstihoonest kargesse hämarduvasse talvepäeva tagasi läksin, oli nurga peal sinine kass üles poodud...

Nüüd tahaks sinise värvi (ajaloo) raamatut lugeda. Tiinal oli üks selline...