Elu ühe hingetõmbega

Vanasti oli kombeks, et viisaastak tehakse paari aastaga. Sel aastal juhtub kevad umbes ühe nädalaga. Vahel ja liiga sageli tundub, et elamegi elu ühe hingetõmbega.

Kiirus on see, mis paigutab asjad turbomeetodil korraga ühes ajahetkes juhtuma. Ja siis satub kõik ühte potti – hea ja halb, soolane ja magus, ilus ja inetu. Ajad on muutunud selliseks, et kõik on segi ühes ajahetkes ja tõsine mure on selles olukorras head ja halba eristada, olulist ebaoluliselt lahku luua.

Avalikus ruumis seoses meediaga on juba pikemat aega päevakorral küsimus sellest, kuidas võidelda intellektuaalse prügiga. Jah, tõesti, looduse reostamine ei olegi enam nii valuline probleem kui see intellektuaalne prügi me ümber. Ja ma ei pea siin enam silmas mõttetuid lausungeid inimeste isikliku sõnavabaduse praktika sildi all. Me meediaväli on jõudnud kriitilise piirini nii reklaami, uudiste, sündmuste kui muu inimeste tähelepanu püüdva meluga. Me oleme jõudnud tähelepanu ühiskonda, kus võidab see, kes saab teisted oma “õuele”. Kvaliteet ja sisu on muutunud teisejärguliseks.

Tean inimesi, kes enam telekat ei vaata, sest seal on liiga palju reklaami. Tean inimesi, kes on loobunud lehtede lugemisest, sest selles uudistevoos ei leia enam enda asja üles. Tean inimesi, kes on vahetanud oma karjääri nimel pingutamise hoopiski oma isikliku hea olemise ülesleidmisele. Jah, selles kiirustamisest ja mürast tiines kaasajas on tõesti keeruline mõelda, et keegi loobub edukast karjäärist ja hakkab näiteks autojuhiks kogu oma magistri või muude kraadidega. Ja seda ajal, kui isegi loodus on endale turbo peale keeranud – nii kui tänavu, et kogu kevad peab ära mahtuma umbes nädalasse või paari.

Mis on siis selle mõttekäigu moraal? Kas selles, et veelkord tõdeda, kuidas maailm on muutunud? Ei ei, hoopiski selles, ma arvan, et rohkem kui kunagi varem, peaksime me mõtlema, et elamiseks antud aeg on meil tegelikult piiratud. Ja selle mõte sõltub sellest, kuivõrd me suudame selle kvaliteetselt sisustada. Olgu siis kasvõi nädal. Aga peaasi et ta on kvaliteetne ja meile rõõmu pakkuv. Ja peaasi, et me seda märkame, peaasi, et me selle ära tunneme ja väärtustame!