Kui sõnad teevad valu

Laupäevases loengus pidin rääkima tudengitele kommunikatsiooni praktilistest lahendustest, aga teema kiskus käest väheke laiemaks - läks jutuks elust ja inimestest, jutuks armastusest ja vihkamisest... No nii ikka juhtub, kui satud loengut lugema ülikooli aulasse, kus oma kooliajast meeles eriti tähtsad ja laia kaarega loengud - partei ajaloo loengud nimelt... aga see selleks. Loengus jah teemad läksid kätte väga eluliseks. Aga äkki see ongi praktiline kommunikatsioon, sest kui see ei ole, mis siis veel on? Üks tudeng kirjutas kommentaari mu ema ja arsti vahelisele fataalse kommunikatsiooni juhtumile, ja ise teksti sees lootis, et äkki ma ei loe... Aga kuidas siis nii saab, et ma ei loe, kui ma neid ise kirjutama ärgitan ja kui ma neile blogimise põhjal hinde panen? Ikka loen ja alati loen, kasvõi öösel. Või on see tänapäeva tudengi kogemus, et õppejõud on pealiskaudsed ja ei süvene ja tõepoolest ei loe õpilaste töid? Ma ei tea. Minul igatahes on hea meel sellest, et samm sammult mu tudengid avanevad, ma tunnen neid juba blogide kaudu päris hästi - nad on konstrueerinud enda kohta ilusaid tähendusi. Kui ma vaid suudaks ka blogid ja nende näod päriselus kokku viia. Ja neid mäletada. Sulevi blogipostitus oli igatahes siiras ja mul on tuliselt kahju, et ma ikka veel ei saa oma õunaarvutiga kommentaare postitada... Oleks tahtnud talle midagi sama siirast ja head sinna kommenteerida sellest, kuidas ta nii delikaatsel teemal nii hästi kirjutada suutis. Ju siis ikka siiralt loodud tekstid mõjuvadki hästi. Ausalt ja siiralt...