Kirjutamispisikuga nakatunute klubi

Olen jällegi lugemas oma selle sügise "laste" koolitöid - blogisid, mida sundisin neid suhtekorraldusteooriate ja kommunikatsiooniteooriate kursuste alguses pidama. Jätkuvalt ei saa ma oma õuna pildiga arvutist neile kommentaare kirjutada, kuigi kommenteerida tahaks ja oleks tore (täna muidugi suutsin oma õunaarvutil ka mikrofoni tuksi keerata - seega ei saa enam skaipida ka). Niipalju siis tehnilistest probleemidest ja kogu oma lugupidamises Steve Jobsi vastu pean tõdema, et kõik on nii ajalik ja materiaalne ja ... riknev. Ka õuna pildiga arvuti. Aga see ei ole praeguse jutu peamine teema. Peamine teema on see emotsioon, mille sain "laste" blogide lugemisest...

On erinevaid blogijaid - ühed on kinnisemad ja esitavad tõepoolest õppimispäevikut kui sellist oma blogis, teised on algusest saadik julgemad ja mängivad oma mõtete ja kogemustega sõnu seades, kolmandad on need, kellest mul kõige rohkem rõõmu on olnud - need, kes algul olid krambis ja kinni ja täiesti paanikas, et issake, mida me nüüd tegema peame... Ja nüüd on nad hakanud avanema, tekst teksti haaval, mõte mõtte haaval. Nad on hakanud kommunikatsiooni suhtuma kui eneseväljendusse, kui oma sõna valdamisse, kui võimalusse midagi öelda... Ma olen tegelikult väga uhke oma tudengite blogide üle. Ainult natuke on ka muret - mis nendest lastest saab, kes praeguseks veel ei ole kaugemale oma esimesest blogipostitusest jõudnud? Kuidas nad eksami tehtud saavad? Ja natuke on mure ka nendest, kes on kasinalt bloginud - neilgi saab olema keeruline eksami sooritamine, sest kui nad nüüd kaks päeva või paar tundi enne blogimiskohustuse lõppu loodavad kõike masspostitustega kompenseerida, siis see on ikkagi saamatus, lõppkokkuvõttes. See on blogimise (ja ka õppimise) fenomen, et sa tegeled asjaga pidevalt. Et tekib mingi sinu sõnumite voog, mis hakkab kandma tähendusi sinust ja sinu mõtetest...

Keegi tudeng märkis oma blogis, et ma olla öelnud, et nad peavad hakkama mõtlema kui mina - ei ei kullapaid, te peate hakkama suhtuma oma erialasse nii nagu meie (mina ka), teie õpetajad suhtume - kirega, armastusega, aususega. Kommunikatsioonivoog ja kontroll selle sisu üle peab saama teie maailmavaateks, ükskõik, kuhu te kunagi maandute oma elu ja tööteel. Ja ausus ja selgus, ja arusaadavus, ja teamine (vastutus), et te olete relvakandjad - sest sõna on relv, mis võib ka tappa. Ja mõtlema te peate ikkagi kõik omamoodi, oma maailmavaatest ja religioonist, väärtustest jmt lähtuvalt, mõtlema peate oma peaga - seda eriti - ja omi mõtteid, kuid suhtumine kommunikatsiooni peab olema ühene - professionaalne. Isegi sellisel juhul, kui te vaid natuke oma põhieriala raames kommunikatsiooniteooriaid nuusutada saate. Rääkimata siis nendest noortest, kes kommunikatsiooni (suhtekorralduse) oma erialaks valinud on...

Sel suvel, kui olin ise veel Ameerikas kommunikatsiooni - täpsemalt rahvusvahelist ajakirjandust - õppimas, kogesin Washingtonis Newseumis, ühte lauset külmkapi magnetile trükituna - "Sõnavabadus ei anna teile litsentsi rumalusteks." Ja ma olen selles lauses kinni juba mitu kuud, see ei anna mulle rahu ja see inspireerib mind ikka uuesti ja uuesti, ka õpetajana. Ma olen aru saanud sellest, et õpetaja roll on mitte vigu korrigeerida, vaid õpetada oma õpilasi hoiduma rumalustest, seda eriti meie erialal, mis tundub andvat meile erilise vabaduse - sõnavabaduse. Nüüd on see külmkapi magnet ka meie instituudi ukse küljes, ma loodan, et te olete seda märganud ja mõelnud selle üle... Ja ma loodan, et te jätkate blogimist ka loengukursuste lõppemisel, et te harjutate oma sõnaseadmise ja mõtte arenduse, analüüsi ja maailma asjades sõna sekka ütlemise oskust... Et te hoiate end professionaalselt vormis - ka nii võib öelda...