Tagasitulemise tunded

Olen sel sügisel juba peaaegu, et kogu aeg kodus. Veel möned sabaotsad teha, alustatud projektid löpetada ja siis ongi nii, et üks eluetapp on möödas. Mineviku vörra targem, tuleviku vörra rumalam. Nii nagu kogu aeg. Ses möttes ei ole midagi muutunud. Ainult, et minevik on mönede aastate vörra pikemaks saanud ja tuleviku pikkusest ei oska täna midagi tarka arvata... Olen viimastel nädalatel hakanud taasavastama ka Tallinna. Omamoodi huvitav kontrast Jyväskyläle. Eile aga tundsin äkki, et see kontrast on tegelikult nii suur, et seda kontrasti nagu polegi. Sest Tallinn on midagi niisugust, mida Soomes tegelikult ei olegi olemas, spirituaalselt. Sestap ei saa ka vörrelda. Jah Soomes on omamoodi hörk olemine, omad kohad aastatega välja kujunenud, mida armastan ja kuhu vabadel hetkedel vaikselt mötisklema end sätitan. Tallinn on omaette jutt. Pole sellest linnast siiani midagi sisulist arvanud, kuid nüüd tagasitulemise järel ja paaril öhtul esimeste sügiskülmade näpistatud sörmi Tallinna kohvikutesse soojendama sattudes adusin, et tegelikult need vanad linnamüürid elavad, hingavad ja annavad elus olemise tunde... Hämarates kohvikutes rahuliku muusika saatel tasakaalukalt vestlevad kaasmaalased, hörk kohvi ja konjaki löhn, julgelt ja söbralikult silma vaatavad teenindajatüdrikud. Köik see tundub uus, kuigi see on kogu aeg ju nii vist olnud? Kas töesti selleks, et hakata nägema, peab vahepeal pilgud hoopis mujale suunama... Otsustasin, et millaski lähen kaameraga vanalinna vaatama. Ehk läbi objektiivi fokusseerides tuleb seda oma tunnet veelgi juurde. See on ju hea tunne, miks mitte seda siis jahtida?