Eestis on omapärane arutelu lahti - vöörsile läinute tagasitulemise asjus. Ülesin ka söna sekka. Aga palju on veel ütlemata, sest emotsioone on rohkesti. Köige rohkem ja köige kiiremini möjutas mu otsust koju tagasi tulla tegelikult koduigatsus. Aga sellest vist ei saa aru kunagi need inimesed, kes pole pikemalt ära olnud. Teine suur möjutaja oli vöimalus emakeeles elama ja töötama hakata - ka see vöib saada väärtuseks pärast mingit kodust eemalolemist.
Jah omal ajal läksin ära, vabatahtlikult, sest tahtsin nn värsket öhku ja vöimalusi ennast arendada. Tartus oli töökoormus hullumeelne ja tulemuseks oli sisuline tühjakspigistamine - Tartus öpetasin öppeaasta jooksul 21 kursust, Soomes oli vaja ainult 4 kursust öpetada ja sedagi peeti paljuks. Öeldakse et äraaetud hobused lastakse maha, nii see Tartus just oli. Aga et mind maha ei lastaks, siis pagesin... Tegelikult julgen nüüd tunnistada, et omaaegne periood Eestis hakkas tervise peale, ja oli ka sisuliselt mulle täiesti laastav. Selles möttes Soome periood andis vöimaluse hinge tömmata, elu ja oma valikute üle järele möelda. Andis vöimaluse ka iseennast väärtustama hakata, ja andis vöimaluse enesearendamiseks ja öppimiseks. Ei olnud enam nii, et ainult andma pidid, midagi vastu saamata. Ei pigistatud enam tühjaks ei emotsinaalselt ega intellektuaalselt. Vaid hoopiski hakati väärtustama. Esimest korda elus sain kogeda, et see unikaalne eriala, mis uudsena EEstisse oli toodud, on töesti midagi sisulisemat, kui mulle Eesti selgeks teha püüti. Jah selline väga oluline eneseleidmise aeg oli. Enesekindluse leidmise aeg... Ja ka Eesti elu körvaltvaatamise aeg. Eemal olles hakkavad silma sellised asjad, mida asjas sees olles kunagi ei märka, sest puudub vöimalus vörrelda. Soomest sain maailma liikuma ja tekkis vöimalus Eesti asja hoopis uue kandi pealt vaadata. Olen siiralt veendunud, et Eestlased peaksid köik korraks Eestist ära käima, ja siis tagasi tulema oma maailmas kogetuga - saaks hulgast vaevast lahti, mis Eesti elu praegust koormab. Eks see meie elukorraldus on ju ikkagi inimeste loodud, ja see, kuidas see on välja tulnud, on just meie olemasoleva tarkuse ja parima tahte tulemus - ei usu, et keegi nüüd meie elu sihilikult viletsalt korraldada tahaks. Samas saaks ka selgeks see tösiasi, et eks mujal on ka elul omad koeranaelad - bürokraatiat, kiuslikke ametnikke, tobedaid rutiine - mida köike veel. Eesti on mönes asjas ikka oluliselt progressivsem, kui vanas Euroopas kohata vöib, vöi Ameerikas. Kuid mönedes asjades ollakse ka lolli järjekindlusega vanamoodsad - näiteks igasugused süsteemsed korraldused on ikka tugevasti veel nöukogude liidu möjudega, inimeste usaldamine, austamine, väärtustamine, hoolimine - sellest köigest rääkimata. Ehk siis kultuuri küsimus on tegelikult see Eesti probleem. Raha ka - kui välismaale tööle lähed, siis arvatakse ikka, et raha pärast minnakse, et mujal ju nii suured palgad. On jah, aga kulutused on ka suuremad, muideks. Korteri hinnad körgemad kui Eestis, autoliising suurem, söök kallim... Vöib olla suure koonerdamisega suudab midagi ka körvale panna, seda juhul kui töesti minnakse väljamaale raha teenima. Siis elatakse kasinalt ja niimoodi saab koju rohkem kaasa tuua. Kuid kui sealpool Eesti piiri elada tavalise inimesena ja raha kogumine ei ole eesmärk omaette, siis on see teenimise-kulutamise suhe umbes sama, mis koduski. Vöib olla siin on ka üks oluline koht mötiskleda selle üle, et miks minnakse. Minnakse selleks, et seigelda, minna selleks, et kogeda uut ja öppida, minnakse selleks, et tööd ja leiba saaks. Ja neid eri pöhjusi ei maksa segi ajada. Töepoolest targem on minna koristama Soome kui istuda kodus töötuna. Igal juhul on möistlikum minna maailma seiklema kui igavleda kodus, aega surnuks lüüa ja manduda. Aga sellisel juhul, kui taolised valikud mötteid ja meeli ei vaeva, on möistlik kodus püsida ja siin edasi pusida. Minek ja jäämine peaks ikka inimese enda südame sund olema, vajadus ja tahtmine. Ja tegelikult see presidendi üleksutse on jama. Möttetu jutt. Need minekud on nii isiklikud, nii intiimsete pöhjustega. Samuti tagasitulemised. Seda köike ei saa kampaania korras korraldada. Mida me saame muuta - igaüks ise saaks muuta oma mötteviisi - et tagasitulijatele näkku ei sülitaks ja äraminejale selga soppa ei loobiks. Vötaks seda kodust minemist ja tulemist väheke loomulikumalt. See pole ju tegelikult tragöödia Eesti rahva jaoks, pigem eelis ja pluss, et vahepeal viitsitakse ja tahetakse maailma avastada. Sajandeid on eestlased olnud maailmarändurid ja meremehed. Ja miks peaks siis nüüd asjad teisiti olema? Äkki hoopis siin ongi meie edu vöti, et me jaksame ja julgeme minna. Ja küll see tulemise aeg ka kunagi kätte jöuab, just siis kui on öige aeg. Ma ei saa aru, miks seda köike peaks probleemiks pidama...Wednesday, October 20, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
3 comments:
Eks sellega on natuke sedamoodi, et eestlased pole harjunud nende minemiste-tulemistega. Vabas maailmas on juba aastakümneid sedaviisi liigutud, meil kõik alles nii uus vaatamata sellele, et oleme juba pea 20 aastat vabad minema ja tulema. Ja kuna täna on ka palgatasemed siin veel tunduvalt madalamad, siis on muidugi rohkem minemisi ja vähem tulemisi. Samas on see kõik vaid üha kiireneva globaliseerumise üks osa, maailm sulab ühte ja sulame lõpuks ka meie kui oleme oma iseseisvusega piisavalt ära harjunud ja riik vähe jõukamaks saanud. Seniks aga tuleb taluda kaasmaalaste halvakspanu ja kadedust - kuni see asendub võõravihaga, sest kord tuleb aeg, kus tulemisi on rohkem kui minemisi ja tulejad pole mitte vaid sellest rahvusest ja rassist, mida eestlane oma maale raatsiks lubada.
Maire
Ka minule tundub see viimase aja ametlik teemapaisutus imelik ja kohati ka ohtlik. Tundub, et sellega tahetakse mõista anda, et osa eestlastest pole ikka need õiged patrioodid. Vaikselt hakkab tekkima see veelahe - meie ja nemad.
Meenub nõukaaeg, kus mõnigi kord seisis inimlikes suhetes päevakorral küsimus, kes on õigemad eestlased. Kas need kes kodumaal proovisid vankadele vaatamata oma elu elada või need, kes paguluses hoidsid kõrgeid aateid. Muidugi täna on aktsendid pisut teised, aga siiski...
Olen ka seda meelt, et paljud eestlased võiks käia ja olla natuke kuskil mujal, et õppida... maailma ja ka iseennast kõrvaltpilguga vaatama. (Ma arvan, et see tuleks kasuks ükskõik missuguse kultuuri esindajale, muide - ära käia.)
Käia ja näha, kuidas mujal elavad inimesed paremini ja halvemini, on teistsugused ja ometi samasugused, teevad samasuguseid vigu, on samuti enesekesksed vingujad - kes on, kes ei ole. Saada aru, mis asjad on Eestis paremini või halvemini kui mujal. Olla tänulik paremate eest ja õppida halvemaid paremaks muutma.
Näha ja mõista, et enamik probleeme ei tule mitte erinevustest, vaid kitsast silmaringist.
Turist ja sisserändaja on ka muidugi vastik loom, aga ikka parem kui võõrale maale ainult sõjavõimuga minemine ^_^
Mul on hetkel - peale rohkem kui aastast välismaalolemist - mingil veidral põhjusel täielik kultuurišokk (vist). Aga on jätkuvalt hea meel tõdeda, et Pariisi eeslinnas elamine saab muuta inimest ainult tolerantsemaks kõige ymbritseva suhtes. Siinse kõrval tunduvad mõned Eestist meenuvad probleemid kuidagi ääretult tyhistena. Ja tajun, et kui rohkem eestlasi näeks suuremat pilti, siis me suudaksime palju hõlpsamalt olla õnnelikud ja rahul kõige sellega, mis meil juba on. Sellest rahulolust võiks kasvada tarkus tulla toime ka nende asjadega, mis kodumail muret valmistavad.
Post a Comment