Leitud Karu!

Eilne laevaseiklus sai vürtsika löpu. Enne kui laev randus, jöudsin veel lahutada kamba kaklevaid soome noori - üks tüdruk ja neli poissi. Sellised minu oma laste vanused olid. Arvasid olevat parim paik riidu kiskuda seal minu seljataga. Kuulasin väheke seda purjus jömpsikate jauramist ja otsustasin sekkuda. Muidugi riskisin ka ise vastu molli saamisega, aga siiski. Kui oleks töeliseks kakluseks läind, oleks nagunii vastu vahtimist saanud, sest kogu action oli mu selja taga. Keerasin siis oma autoriteetse koguka kere noorte poole ja ütlesin "selges" soome keeles, et nyt äiti sano jotakin...Selle peale noored ehmatasid ja jäid kuulama. "Nyt lopetetan riitelu, heti!" Ja noored vaatasid mind veelkord ehmatusega ja tömbasid körvad lonti ja hiilisid igaüks ise suunda. Kaklusest polnud enam jälgegi. Nii lihtne siis ongi kutsikate taltsutamine!

Laev randus ja seltskond jagunes selgelt kaheks: Soomest orjatöölt koju igatsevad väsinud vöi siis reedeöhtuse ölle sisse libistanud kaasmaalsed ning plinkivad, vaaruvad, kaaduvad, kukkuvad, valjuhäälselt filosoofilised ja hetkelisele life as a party orienteeritud soomlased. Pean tunnistama, et seda viimast seltskonda vaadates tekkis kange tahtmine väheke arutleda nn teise soome üle. Vb olla ma seda nädala pärast teengi, kui sama laevaga Soome poole tagasi seilan. Huvitav, kas mind vöib ka Soomes tööl käivaks orjaks klassifitseerida?

Teekond laevast terminali on pikk. Vaprad orjatöölised läbivad seda tötakalt... et mitte öelda joostes. Mina, vana paks ja lomakas oma kepi ka kohvriga möjusin takistavalt - pool teekonnast oli ketiga kitsendatud ja massiline möödumine minust oli köigile nobejalgadele raskendatud. Teekond terminali oli muidugi ka maksimaalselt pikaks disainitud - köik väiksemadki shortcut'id olid välistatud ja ikka täisdistants tuli läbida, et löpuks kallis kodusadamas randuda... Kogu raha eest, nagu tavatsetakse öelda! Huvitav millal meie sadamateenistused tulevad sellise lihtsa teenuse peale, et pakuvad viletsamatele tatsujatele ratastooliga abistavat teenust, nii nagu see lennujaamades pikkade distantside läbimiseks väga tavaline on? Vöi on meie laevad vaid tervetele ja sportlikele? Et selline test, et kuniks veel jaksad Tallinki laevalt terminali joosta, oled elus ja vääriline elama?

Önnelikult kevadisse Tallinna öhe jöudes oli kena kohata Karuisa, kes mind kiiresti kotikoormast vabastas ja nii me siis kahekesi parklasse auto poole tatsusime. Äkki aga köitis minu tähelepanu pimedas parklas lumevallide ja veeloikude vahel maas vedelev karutaoline kogum... Ma ei kahelnud hetkegi, et see ongi KARU. Olen ennegi uulitsatelt karusid leidnud. Nad ikka vahetevahel satuvad sedasi kummalistes kohtades vedelema. Eriti kui nende omanik on nad ära kaotanud. Karuisa arvas küll, et ei see ole mingi karu, mingi niisama narts. No oli pime ja prille polnd Karuisal ees. Aga minu Karuema süda aimas halba ja emainstinkt ütles, et see on KARU ja teda ei vöi sedasi sinna lumelompidesse jätta. Minu emaliku hädaldamise tulemusel läkski Karuisa olukorda kontrollima ja nii see oligi. Leidsime väikese natuke räsitud ja kurvalt lompi kukkunud karu (pildil). Vaatasime tükk aega ringi, et äkki on omanik kuskil läheduses ja otsib oma karu. Aga ei. Töenäoliselt olid omanikud sellest kiirustavast kogukonnast ja kes siis lapse karu pärast ikka aega raiskama hakkab. Sellegipoolest, karu pilt on siin nüüd olemas ja kui äkki keegi täiskasvanu, kes teab, et väike karu on kadunud, juhtub seda blogipostitust lugema, ja teab, kelle karu see on, vöib mulle siia jätta märkeid, kuidas karu oma öige omaniku vöiks leida. Kui omanikku ei ilmu, siis ma muidugi lapsendan selle mömmiku, see oleks siis mu neljas adoptiiv-karu. Nimeks saab oma leiukoha, D-termiinali järgi Mr.D