Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.
Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.
Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.
Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.
See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?
Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.
Monday, February 22, 2010
Eestlased ja pussnoad
Posted by Karuema at 3:00 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

8 comments:
;)
Pole hullu on ju eestlaste seaski marurahvuslasi kes võivad väite peale - mulle meeldiv vene borš - kasvõi nahast välja pugeda. et tõestada sulle, sinu eesti vastalisust.
Eks noormehel just selline marurahvusluse hoog peal oli ;)
Mina, Karuema, jällegi pole niiväga üllatunud selle noore mehe reageeringust. Jätsid talle vist oma ütlemisega sedavõrd sügava haava, et tal jätkus seda nördimust ka hilisema kirjutise jaoks.
Seda kõike muidugi siis, kui tunnistad tema kirjutises toodud tsitaadi omaks:
”On järjetöntä, miten suomalaiset ostavat lapsilleen puukkoja. Millainen juntti ostaa teräaseen lapselleen?”
See sõnastus on küll pisut liiast. Eriti siis kui jätsid, nagu Sa kirjutad, tegelikult oma mõtte sellel kohtumisel lahti seletamata.
Arvan, et ükski juntti sealmaal ei mõtle lapsele pussnuga ostes, et ta osatab relva. Juntti mõtleb, et kingib tööriista.
Võimalik muidugi ka see, et ta on tsitaadi kiskunud juurdekuuluvast kontekstist.
Novotjah. Ma mäletan kui üks eelmise Eesti aja daam ütles, et venelased õpivad automaadiga roomama enne kui rääkima ... testisin seda väidet Lasnamäel ja Õismäel ja mulle tundub, tal suuresti oli õigus.
Muide, mul on ka komme autos pussi kaasas tassida. Tõsi, mitte nähtaval kohal. Seni pole vaja läinud muuks kui sügiseti seenil käia.
to hundi ulg - see tema tsitaat EI OLNUD täpne. see oli liialdustega kaunistatud ja sinna oli lisatud konnotatsiooni, mida selles vastuses neile polnud. see on tema tölgendus minu vastusest.
aga jah, olen suga nöus, eks see minu arvamus läks talle hinge.
Siis on see jah üks narr ja tihti ka tüüpiline juhtum. Küsitav vastab küsimusele, kuid vastuse tõlgendaja on kinni omades mõtetes ning loeb vastusest välja endale sobiva. Seekord siis negatiivse märgiga. Päris nagu õpiku näide kohe.
ma tegelikult arvn, et kogu selles jutumis oli ehk natuke ka keeleise konflikti algeid - noormehe küsimusest sain ma aru, kuid tema vastus minu vastusele oli töesti selline, et vöttis mind väheke nöutuks, sestap tekkiski kahtlus, et äkki ta päris täpselt ei saanud aru, mida ma vastasin... aga kuna see teema ei olnud soome raamatuga seotud, siis sinnapika see jäi. ja ka noormees ise ei tulnud hiljem oma arusaamist täpsustama... klassikaline kommunikatsioonitörge töepoolest.
Mina pean nüüd ka sõna sekka võtma ja ütlema, et ka mina, eestlasena, ostsin oma pojale pussnoa siis kui poiss oli nelja-aastane ja samal õhtul õpetasin teda voolima hernekeppe :). Samamoodi olen oma tütreid õpetanud noaga ümber käima, (nt kartuleid koorima). Seega olles eestlane (s 1971) ja elanud eestis kuin 1994, ei ole pussnoal kunagi olnud minule militaarset tähendust.
noh sa oled ikka kövasti noorem minust :)ja eks kogemused, elukogemused on meil köigil väheke erinevad... minu lapsepölvekodu möödus vene söjaväelaste laste mänge vaadates...
Post a Comment