Ausalt öeldes, pärast Soome kolimist taban end üha sagedamini möttelt, et Soomes on ikka töeline kommunism. just selline, nagu omal ajal NLKP ajalugu öppides raamatutest lubati, aga mis kunagi praktikas tegelikkuseks ei saanud..Et igaühele tema vajaduste järgi jne... Esimest korda tuli see kommunismi möte mind kummitama siis, kui esimest päeva ülikoolis end sisse seadsin. Muude tuttavaks tehtud asjade seas oli ka kirjatarvete ruum. Lähed oma vötmega ja keerad ukse lahti ühel teise korruse ilma akendeta toal, sisened, valid välja, milliseid kirjatarbeid vajad, vöi mida üldse kantseleitarvetest vajad, paned köik laual olevasse vihikusse kenasti kirja, ja ei peagi ise endale pliiatseid ja pabereid ja esitluskilesid ja kaustu ja vihikuid jne ostma...Mötlesin siis kurjalt, et noh kui meil Eestis mönes ülikoolis selline tuba oleks, see vist oleks kogu aeg tühjaks tassitud ja köik selle ülikooli töötajate lapsed ja muud sugulased kirjutaksid kirjatarvetega sellest toast... Vöib olla olen ma oma arvamisega nüüd siin kuri ja ülekohtune, aga ausalt, selline möte just tuli. Vahepeal on neid kommunismi tunnuseid siin olnud veel - alates sellest, et Maksuamet maksab mu töölkäimise kinni kuni löpetades sellega, et koolilöunad on tasuta jne. Nüüd siis möödunud nädalal öitsen ja säran jälle kommunistliku inimesearmastuse päikese käes - kuna arenguvestlusel kurtsin, et töötooli seljatugi on liiga madal, tahaks vahepeal pead toetada (muidu igati hea tool mul) ja näe imet, eelmise nädala algul toodigi mulle uus körgema seljatoega tool, ilus oranzh pealekauba, sobib mu kabineti mummuliste kardinatega perfektselt. Ja teine väike niuts arenguvestlusel oli, et läptop on reisimiseks liiga raske, ja miski programm jupsib...Ja täna kaifin ja uudistan oma uut Mac'i. Tösi mis tösi. Nagu seal muinasjutus - minu soovil havi käsul... Ei jäägi muud üle, kui tänutäheks püüda hästi tööd teha ja ausöna, lojaalsus ja soe tunne südames kasvavad kohinal. Nüüd möni inimene kindlasti kohe ironiseerib, et olen asjadega äraostetav labane materialist. Aga miks ka mitte vahepeal headest ja reaalsetest ja maistest asjadest röömu tunda ja selle pisiasja kaudu päeva paremaks muuta.
Saturday, December 20, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
4 comments:
sa sattusid õigel ajal arenguvestlusele :)
aasta budjetisse oli jäänud veel natuke raha. enne 12.12, mõnel poole enne 25.12 peab ostma konto tühjaks, sest kui ei osta, antakse järgmine aasta vähem raha. Kui veel budjetti pole ületatud :)
Aga mina kirjutan sellele mõttele kahe käega alla, et kui Eestis oleks sellised "varutoad", oleks kogu suguvõsa rõõmus. Natuke seepi, natuke wc paberit, see ju ühisomand....Soomlased, kes elasid pärast sõda vaesuses võiksid ju põhimõtteliselt samasuguse "oi, ripakil, keegi ei näe" arusaamisega olla, aga ei. Lastel on mänguasjad öö läbi kortermajade liivakastides ja keegi ei võta neid ära, sest need on kellegi teise omad. Töölt koju keegi midagi ei vii.
On jah, loomulikult siinmaalgi vargaid, aga ikkagi sellist ühisomandi ärakasutamistei ole. Kommunismist... ma ei tea kas see on kommunism või inimeste südametunnistus, mis siin maal veel alles on.
ülikoolides Eestis ilmselt jah selliseid ruume pole, aga firmades on küll. kuna eesti on riik, mis on mõeldud vabaks turumajanduseks väikese riigi osalusega, siis peavadki mitte-erafirmad nii kaua virelema, kuni keegi need ära ostab :)
Mulle rääkis mõne aasta eest üks 70nendates eluaastates mees järgmiselt: "Pidin ma siis Venemaalt Soome selleks kolima, et kommunismi eest leida? Leiba antakse jumalamuidu!" Ta käis kolm korda nädalas töötute ühingu juurest leiba toomas, mida kohalikud pagarid kinkivad.
Firmal ja firmal on vahe. Mõnel pool saadab sekretär Juhi volitusel ringkirju, kus manitseb tööandja pastakaid mitte koju viima. Kusjuures sõltuvalt asutuse profiilist võiks seda, kui firma töötaja ka väljaspool tööd firma logoga asju pruugib, pidada ju ka reklaamiks.
Post a Comment