Pimeduse eleegia valguse vaimus

Iga päevaga läheb Soomemaal pimedamaks ja pimedamaks. Kuni lumi veel tulemata, kulmineerub see kaamos isegi iga tunniga. Inimsuhted lähevad kriitilisemaks, kriisid tulevad esile võimsamalt, koos ürgse jõuga, mis muidu kenasti kuskil inimeste sees peidus on... Küünalde ja lampide panemine on küll abiks, samuti aktiivselt mõnusa tegevuse otsimine...Kuid tundub, et sellest ikkagi ei piisa...Viimase nädala jooksul olen olnud tunnistajaks kahele abielutormile. Samuti suhted tööl on muutunud pingelisemaks... Tundub, et meie hollandlasel on see sügis ja talv karmiks katsumuseks siin kummalises Põhjalas... Mina eestlasena saan hakkama, polegi eriti raske, lasen ikka sel kirkasvalo lambil põleda (see on selline kunstlikku päevavalgust tootev lamp, mida kasutatakse ka valgusteraapias)ja teen üsna sageli sauna ja söön vitamiine. Aga une tarve on küll suurem ja väsimus tuleb kergemini. Õnneks konflikte minul ega minuga seotult ei ole. Käisin just paari päeva eest ka nn arenguvestlusel ja mu kolleegide tagasiside oli, et must peetakse väga, arvatakse, et olen suurepäraselt meeskonda sulandunud, ja oman seal tasakaalustavat ja loovat rolli...No minu arvates kenasti öeldud, ja seda hinnatavam kompliment, et soomlased komplimente just väga välja ütlema ei kipu... Eile algas siis ka pikkujõulu hooaeg - tudengite pidu oli esimene. Need tudengite jõulupeod on vahvad, visatakse nalja ja tehakse etteasteid. See kord esimest korda olid tudengid julgenud ka minu üle nalja vista - et on väljaarendatud uus Jyväskylä Ülikooli sõnaraamat - Kaja - Ruotsi - Kaja...Ilmselge väike nöök mu lombakale soome keele oskusel, kuid armas. Ja selge märk seegi mu perehtumisest... Reaalsus on aga see, et vahel ei tule eestikeelsed sõnad enam meelde, ja lihtsam on mõelda soome keeles...Kuid soomlaste mõtteviisist on siiski üsna sageli keeruline aru saada, või et siis on see minu jaoks üllatav. Keele võid küll omaks võtta, aga mõtteviisi vist ei kunagi. Kas sinna see koer maetud ongi? Et identiteet on ja jääb, ükskõik kuhu elu tormid meid aja jooksul ka ei kannaks...