Higihais ja lutipudel

Istun öhtuses Tallinki laevas. Öhk mu ümber on tiine maskuliinsusest ja higihaisust ning erinevaid alkohoolseid jooke tinistavatest eesti meestest. Kogu atmosfäär on ülimalt löögastunud, mehed ei hoia kokku, et endale baaris erinevaid jooke lubada, mistöttu ringiliikuvad isendid näevad välja nagu tited - igaühel oma sosku suul... Aeg ajalt kostub möni valjuhäälne sönakatke ja eristub üldisest massimöminast: "perkele", "tyra"...Aeg ajalt heliseb kellelgi telefon - on tunda, et ootavad silmaröömud valmistuvad ja ooatavd mehi koju. Mehemürakad mu ümber öhkuvad nurgelisust, nagu need kivid ja katused ja seinad ja aknad, mida nad Soomes päevast päeva paigaldavad. Mehed on oma töö teinud, nüüd saab rihma lödvaks lasta. Meeste tööd on tavaliselt rasked ja nende möningane ülbus raske tööperioodi järel ehk isegi öigustatu...("Kle viitsid, oota, ma käin korra kusel ära", kajab üle 7nda teki levabaari valjuhäälselt...) Tallinna tuled paistavad, viimased juhised telefonis vastu ruttavatele kaasadele. (Seejärle söbrale: "kurat iga kord ta jääb hiljaks...") Selleks korraks sedasi siis...