Kiuslikud õpetajad ärkavad sügiseti

Muidu on õpetajad ju väga kenad inimesed, aga sügiseti muutuvad nad vahel natuke kiuslikeks. Sest vaja on õpilastele uusi ülesandeid välja mõelda, nuputada, kuidas muuta maailma paremaks ja targemaks läbi inimeste, kellele tarkust jagad. Mu enda professor ütles kunagi, et pedagoogika on tegelikult kõige mastaapsem ja mõjusam propaganda. Seega - milline relv meie, õpetajate, käes on, ja milline vägi ja võim. Aga ka milline vastutus. Ning see väike kius, mis erinevate ülesannete väljamõtlemisega ilmsiks tuleb, on tühiasi võrreldes kogu selle tähendusi loova protsessiga, mille sisse me õppima asudes astume. Kuna mul sel sügisel on hulgaliselt kommunikatsiooni teoreetilisi kursuseid, ja teooriad teaduspärast on stereotüüpselt igavad asjad, siis mõtlesin asja tudengitele (ja ka endale) väheke lõbusamaks teha. Nii PR teooriate kui Kommunikatsiooniteooriate kursusel sundisin tudengeid blogima. No arvata võiski, et mitte kõik seda rõõmuhõisetega omaks ei võtnud, kuid nüüd on enamus seltskonnast end blogima asutanud ja minu tööks on neid blogisid lugeda. Kahjuks ei saa neid kommenteerida - mingi tehniline probleem minu õuna-arvutis. Kuid ehk ongi parem - otsustasin, et olen oma tudengitega solidaarne ja blogin ka natuke intensiivsemalt sel ajal kui nemad peavad blogima, ja kirjutan oma kommentaarid siis blogipostitusse... Pean ütlema, et mulle on kirjutamise teel enese väljendamine alati sümpaatne ja rahustav tegevus olnud ning olengi liiga kauaks selles osas passiivseks jäänud...

Niisiis mu esimesed muljed tudengite sellesügisestest blogidest: * nad ju kirjutavad täitsa hästi, hoolimata sellest, et mõni väidab, et ta tegelikult pole kirjutaja inimene! * tekst reedab ülejala laskjad hämmastavalt lihtsalt, tekst kõneleb, nii inimesest kui tema stiilist kui ka tema ajakavast. tekst kõnetab meid rohkem kui me arvata oskame. Saan oma tudengeid tundma üllatavalt palju, mis sest et loengusaalis nende hulk 100-le läheneb ja personaalne näost-näkku tundmaõppimine on füüsiliselt võimatu. * me oleme väga kinnised ja arglikud ja ei lase enda loovusel esile tulla - kas taak gümnaasiumist ja põhikoolist? Kas me endiselt peame olema kuulekad ja kartlikud - ajaloo taak? Kas me ikka veel ei taha oma sõnavabadust realiseerida? * me püüame väga järjekindlalt käituda ootuspäraselt, kirjutada essesid ja blogipostitusi ootusepäraselt - proovides ette aimata, mida õppejõud sealt lugeda tahab.Ja igaks juhuks ei analüüsi. Või äkki me ei oskagi analüüsida? * me kasutame oma eneseväljendusvõimalusi kitsilt ja kasinalt. Kui on palutud teha tekst, siis tehakse tekst klassikaline - aga pildid kui tekst, aga videoklipid kui tekst? sõnumi edastamiseks on ju hulgaliselt rohkem võimalusi kui vaid jutt jutu formaadis? Või äkki me pole kindlad selles, mis on meie sõnum?

Igatahes, mulle väga meeldis Kaido Järvemetsa blogi.Ja Taisi Tuuliku postitus "Ja sõnad saidki otsa". Ja seal oli veel palju sümpaatset ja armast nendes tudengite blogides. Suurem osa oli hea, mõni tekst ehk väheke kuiv ja liiga korrektne, kuid hea algus seegi - kui sa ikka alles hakkad loovaks kirjutajaks, siis ega ikka kohe see sulg ei lenda ka....Järgmisel nädalal on kindlasti uued lemmikud, ja ehk on kursuse lõpuks kõikide mu tudengite blogid mu lemmikud? Igatahes mu Soome eluperioodist on mu kindel lemmik mu ratastooli tudengi Tiina blogi. Kui mahti saate, minge talle ka külla, seda enam, et tema teile kindlasti külla tulla ei saa...

Ja keegi oli vaikselt ja salaja meie loengu wikis korra majja loonud - kõik blogid kenasti nime ja aadressiga ritta seadnud. Aitähh selle eest! Palju parem lugema minna... Ja hea tunne, et päkapikud juba toimetavad, vaikselt!

Komm teooria blogid (riigiteaduse ja õigusinstituudi turunduse BA tudengid)ja PR teooriate kursuse blogid(suhtekorralduse esimese aasta tudnegid)