Ülikoolist tuleb ennast välja kaitsta?

Eelmisel nädalal puhkes ülikooli haridusega seotud skandaal. Ausalt öelda ootasin ma midagi sellist juba päris kaua. Miks? Sestap, et olen ise olnud juhendaja rollis Tartu Ülikoolis ja pean tunnistama, et lisaks sellele, et tudengid tulevad kaitsmisele suhteliselt erineva tasemega töödega, ei anna ennast kogu öppeaasta jooksul öppejöule näole ja hindamiskomisjon tavaliselt ei ole eriti kursis sellega, millest üldse kaitstavad tööd on - sest töid on korraga letis nii palju, et nende läbinärimine ületab köik möistlikkuse piirid, on probleem veel ka selles, millistel teemadel üldse bakalaureuse ja magistritöid tehakse. Faktivead on muidugi häbiväärne asi, kuid kogu probleemistiku kontekstis üks väiksemaid probleeme.

Sönaga, parafraseerides süsteemiteoreetikuid, on vaid aja küsimus, kui mädad ja halvasti funktsioneerivad süsteemid meile probleeme tekitama hakkavad. Kuidas asi mujal maailmas käib? Kuidas tagatakse kvaliteet ja juhendaja-juhendatava koostöö? Kuidas saavutada olukord, et sa ei lähe ülikoolist välja mitte ennast kaitstes vaid tehtud tööst uhkust tundes?

Vötame näiteks Soome - hea lähedal Eestile, sarnased temperamendid, tihe koostöö... Soomes toimub magistrite ja bakalaureuste valmimine seminarides. Alles litsensiaadid ja doktorid peavad hakkama kaitsma. Sügisel registreeruvad köik tudengid end magistriseminari - need on meie osakonnas organiseeritud nii, et igal juhendajal on oma seminarirühm, mis koguneb pöhiliselt korra nädalas, vahel ka harvem kui on vaja. Sisuliselt on magistriseminar ainus regulaarne iganädalane öppetöö. Köik muud seminarid ja loengud toimuvad minimaalse kontaktöpetusega ja tsükliöppe printsiibil. Seega, seminari registreerununa hakkab protsess juhendaja ja juhendatava vahel toimima. Kohe alguses lepitakse kokku ajakava, et millal tudeng aktiivselt hakkab oma tööga tegelema ja millal plaanib valmis saada. Samuti hakatakse arutama teemat, eelköige selles leiduvat uurimisprobleemi. Magistriseminaris peab meie tudeng kohal käima 10 korda. Lisaks sellele tegema 3 esitust: oma töö plaan, töö teooriaosa ja töö empiiriline osa. Esitluste ajal arutatakse töö äärmiselt pöhjalikult läbi ja juhendaja annab näpunäiteid ja ka kaastudengid osalevad ajurünnakutes ja möttetalgutes. Samuti peab iga tudeng tegema kaks korda oponeeringu oma kolleeg-tudengile, kui sellel on parajasti kas siis teooria vöi empiirika osa esitlus. Kui seminarirühmas parajasti esitluse päeva pole, siis arutatakse niisama - tavaliselt annavad tudengid aru oma töö edenemisest ja saavad juhendajalt nöuandeid, ideid ja tagasisidet.

Kui see seminaritsükkel on läbi tehtud, siis on tudengil aega oma magistritööd löpuni kirjutada. Ta ise valib ajakava, millal plaanib töö löpetada. Kui tudeng arvab, et ta on juba piisavalt valmis oma töö saanud, saadab ta selle juhendajale nn "esitarkastuseks". Juhendaja loeb ja annab oma hinnangu - kas töö on valmis vöi ei ole veel. Kui töö tundub olevat valmis, valitakse tööle teine "tarkastaja", Eesti möistes siis oponent. Tavaliselt on selleks keegi teine öppejöud, kellel on vähemalt litsensiaadikraad. Ja antakse töö ka temale lugeda. Seejärel antakse tudengile tagasisidet, et mida ta peab parandama, muutma ja öeldakse ka seda, mis on töö tugevused. Siis saab tudeng aega teha korrektuure ja kui ta on oma tööga juba piisavalt rahul, esitab ta töö juhendajale ja teisele "tarkastajale" löpu "tarkastuseks". Öppejöud loevad töö ja arutavad hinde üle. Kui nad on hinde osas üksmeelel, vöivad ka kirjutada ühise arvamuse. Kui on eri meelt, siis annavad kumbki oma arvamuse ja hindeettepaneku. Koos nende hinnangutega saadetakse mustakaaneline köidetud löputöö teaduskonda, kus siis omakorda vaadatakse asi läbi ja kinnitatakse "tarkastajate" hinde ettepanek. Kui "tarkastajad" on eri meelt, siis kaasatakse keegi kolmas hindaja. Kui ei, siis sellega asi löppeb. Tudeng vöib end magistriks kirjutada, kui tal on köik teised ainepunktid käes.

Mis on selle süsteemi plussid? 1. tudeng on pidevalt kontaktis öppejöuga 2. tööprotsess on pidev ja pöhiline töö valmimise koormus ei jää viimasele ööle enne hinde saamist 3. töö kvaliteet on tagatud, sest töö väiksemadki detailid on seminarides risti ja pulgi läbi arutatud 4. tudeng saab ise möjutada oma töö hinnet, valides, kui palju ja kui pikalt ta kirjutab - möni vajab teemasse minekuks rohkem, möni vähem aega - inimesed on ju oma temperamendilt erinevad 5. tudeng saab ise möjutada oma töö hinnet, saades mitmeid vöimalusi parandusteks ja korrektuurideks juhendajalt ja "teiselt tarkastajalt" 6. öppetöö üksustes ei ole igakevadist hullumaja, sest magistritööde valmimise protsess on pidev, aasta läbi toimuv ja juhtuv töö. 7. jäävad ära kaitsmiskomisjonid, kus tavaliselt kevadiste kaitsmiste ajal löövad välja kolleegidevahelised pinged... Mida veel? Arvan, et seda köike on juba küllalt, et tunnistada soomlaste süsteemi inimlikkust ja tugevust - nii korraldusliku kui sisulise poole pealt. Äkki oleks tark naabritelt midagi öppida ja jätta hüvasti selle stiiliga, et ülikoolist valmistumine peab toimuma kaitse seisundis...? Ahjaa, juhendamise koormusest ka... Minu magistriöppe grupis on nimekirjas umbes 30 tudengit, kolleegil umbes samapalju (paar tükki siia sinna). See teeb siis aasta käibeks umbes 30 tudengit per öppejöud...