Tuesday, October 27, 2009

Igavene kottimine ehk Krooniline ärapanemise sündroom

Lugesin tänaseid eesti lehti ja mind köigepeal ajas tigedaks ja siis tegi kurvaks. Nimelt see, et Eestis pidavelt ja krooniliselt kerkib avalikkuse ette selliseid olukordi kus inimesi söna otses möttes lihtsalt "kotitakse". See on nii riigiasutustes ja meditsiiniasutustes, asjaajamises, ühistranspordis, liikluskorralduses, parkimiskorralduses... Tänases Öhtulehes lugu, kus Keskhaigla juures haige lapsega vanema auto röömsasti teisaldatud ja kus Kiirabihaigla juures parkimiskellata invaliidi transportiv auto trahvitatud jne. ja siis veel nende asutuste suhtekorraldajad seletavad, et nii peabki (andestust Inga ja Svea, kuid tegelikult on selline suhtumine vale). Nende meditsiiniasutuste asi on tunda oma vastutust haigete eest. See vastutus ei ole vaid süsti tegemine vöi retsepti kirjutamine vöi arsti nöuanne. See on laiem turvalisuse küsimus. Inimesel on üksköik, kas seda parkimisplatsi haigla ja polikliiniku juures hoiab korras haigla kojamees vöi on selleks mingi firma kokku orgunnitud. Igal juhul seostab inimene majaümbrust selle majaga ja seal asuva asutusega. See on nii nagu inimese oma koduga - sul on ilus ja külalislahke kodu, aga oma maja hoovi parkimise korraldamiseks oled palganud firma ja see teeb su külalistele trahvi, vöi teisaldab su külisle auto, sest vsee oli natuke valesti paigutatud... See on igal juhul sigadus, näitab nende asutuste tegelikku hoolimatut poolt ja ausalt öelda, ajab vihale. Samas, lahendused oleksid ju väga lihtsad, kui need erinevad meditsiiniasutused natuke viitsiksid vaevuda mötlema. Näiteks meil siin Jyväskyläs on nii, et ka haiglate juures on tasuline parkimine, kuid hädalised saavad haigla infost vastavad kaardid, kus peal päev ja kellaaeg ja info et see on haigla vöi polikliiniku külastaja auto. Ja ratastoolis inimestele on ratastooliparkimiskohad. Ja kui Haigla vöi polikliiniku juhtkond on nii ohmu ja ideetu ja soovita inimesi töeliselt teenindada, siis on see selle asutuse suhtekorraldja esimene ja köige tähtsam ülesanne - oma tööandja sotsiaalne tundlikkus üle äratada, klientidele sobilikud lahendused välja möelda ja olla initsiaatoriks ka nende elluviimisel, mitte aga kalgilt ja üksköikselt erinevaid ülbitsemisi meedias seletada.

1 comments:

Anonymous said...

Väga õige! Võiksite sellest pigem ajalehte kirjutada, paneks rohkem inimesi asja teisest vaatenurgast nägema.
Muide, juhtub asju igal pool. Rootsis juhtus eelmisel nädalal, et üks ratastoolis mees tahtis rongiga külla sõita. Uuris korralikult juba piletit broneerides, kas ta ikka rongilt maha saab jne. Kinnitati, et kõik ok, kuna invalift on olemas. Mees pakkis kingi ära ja asus teele, aga sihtpunktis laiutasid vagunisaatjad käsi, et invalift küll olemas, aga nemad ei oska seda kasutada, neid polevat selleks koolitatud. Nii ei jäänudki mehel muud üle kui koju tagasi sõita. Marsruut oli minu mäletamist mööda Stockholm-Uppsala-Stockholm, nii et suured linnad, mitte mingid pisikesed teivasjaamad. Nii, et juhtub asju mujalgi.
Tervitustega,
Maire