Muna munetud, juba teine sel aastal!

Nii, Soome raamatu käsikiri on kirjastuses ja asjatundjad teevad sellega nüüd köike seda, mida peab. Minu ülestunnistus sellest, mida ma seal Soomes teen ja kuidas mul tegelikult läheb hakkab kaante vahele saama. Eks ta üks egotripp ole. Ja eks need kirjutamishaiguse all kannatajad ühed parajad eneseimetlejad ja ekshibionistid ole. Mina kaasa arvatud. Ja siis veel lisaks see suur pödemine, et äkki ikka on nöme ja sobimatu see tekst, jne. Selline segane tunne nii ja naapidi. Ja kuskil ajusopis tuksub veel hirm, et oli seda köike nüüd vaja - iseennast laia avalikkuse ees alasti tömmata... Aga sama edevus ei luba ka loobuda. Saan aru küll, miks kirjanikud köik nii veidrad ja sageli möistetamatud teistele on - nemad ju pidevalt pendeldavad nende kohutavate dilemmade vahel...Ajab hulluks stabiilseimagi inimese... Aga jah. Nüüd on see siis valmis. Minu poolt ka natuke nagu ajaloolise järjepidevuse asi koos selle raamatuga - on meie suguvösas ju ennegi kirjamehi olnud - minu emapoolne vanaonu oli president Pätsilt talu kingiks saanud omaaegne rannalugude kirjutaja August Mälk - poliitik ja kirjamees, kes venelaste tuleku hirmus Rootsi pages ja kes oli nii pöhimötteline mees, et kui me 70ndate algul saime hakata oma Rootsi suguslastega suhtlema, ja ema-isa said vöimaluse Rootsi sugulastele külla minna, siis onu August vandus, et tema oma jalga Eestimaa pinnale ei tösta kui seal punased valitsemas on. ja nii juhtuski - ei jöudnud see vana ja pöhimötteline mees Eesti taassündi ära oodata, paar aastakest vaid jäid puudu, millest on kahju. Kuid mu raamaturiiulis on alles Onu Augustilt kingituseks saadud väike rootsi puuhobune, aastast 1970, ja see on nagu talisman, nagu teatepulk isegi, kui soovite - et kirjutamisepisik ikka peres kestaks... Loodan, et ma palju kehvemini ei kirjutanud ja kui praegu veel jäängi kirjakunstis oma vanaonule alla, siis on ju vöimalus öppida ja areneda...