Kuidas elab ja mötleb venelane Venemaal?

Nii ja naa, tuleks siinkohal vastata. Kui on töökoht, siis saavad hakkama. Kui tööd ei ole vöi oled pensionil, siis on raske. Palkadest - näiteks ülikooli professori palk koos maksudega on 15000 kuni 18000 rubla. (1 euro oli täna kursiga 44,85 rubla). Aga fakt on muidugi ka see, et ülikooli professor ei ole tavaline inimene. Neid on siiski vähe ja ma arvan, et nad elavad keskmisest paremini. Teine äärmus on siis pensionärid. Keskmine pension on 3500 rubla. Sinna kanti jääb ka miinimumpalk. Minu tuttaval pensionäril on pension 3000 rubla, ja seetöttu peab ta kaks korda aastas esitama avalduse sotsiaaltoetuse saamiseks. Selleks peab ta jaanuaris ja juulis kindlatel kuupäevadel kindla kadalipu läbi tegema - sealhulgas esitama oma kommunaalkulude tsekid. Üüriks ja kommunaalideks kulub mu tuttaval pensionäril 2500 rubla. Elamiseks siis - kui sotstoetus ja üürist üle jääv summa kokku arvestada 800 rubla. Viimased pool aastat on aga mu tuttav iga kuu täiendavalt 350 rubla pidanud maksma kogu maja torustiku remondi jaoks. Ja pole teada, millal see remondiobroki korjamine löpetatakse, sest keegi on plehku pannud 8 miljoni rubla remondirahaga, tööle on palgatud joodikud, kes nö töötavad seitse päeva nädalas ja kümme tundi päevas - sest just selleks ajaks vöetakse majaelanikelt vesi ära, kuna torutöid tehakse...Nii et kui see 350 rubla sealt 800 rublast maha arvata, siis jääb elamiseks kätte 450 rubla. Eesti rahas siis, natuke rohkem kui 10 eurot... Mu tuttav ei kurda, püüab säilitada optimistlikku meelt. Ostab endale jätkuvalt aastase kontseriabonomendi, nii saab kontserdile 200 rublaga, muidu peaks 600 rubla maksma - et mingigi vaheldus ja rööm elus oleks. Selle vörra muidugi sööb kasinamalt. Proovib meie vestluse ajal küll röömus näida, kuid aeg ajalt lipsab ta suust ka kurba töde - sageli on söögiks vaid must leib ja tee. Kui mu tuttav veel tööl käiv inimene oli, elas ta päris hästi - töötas ühes paljudest Voronezhi salajastest tehastest konstruktorina. Kuna oli üksik inimene, siis kaua aega ta omaette korterit ei saanud. Elas ühikas - üheksa tuba ühe köögi peal. Alguses jagas kellegi vööraga ühikatuba, siis aga tegi parteikomiteele ühe tellimustöö ja need seal siis tundsid inimese elamistingimuste vastu huvi - ja selle töö tulemusel sai mu tuttav ühikasse omaette toa. Aga ikkagi köök ja vets ja kraanikausid olid üheksa korteri peale, kus suurim pesakond ühes toas oli kaheksaliikmeline perekond. Ses möttes mu tuttav elas nagu kuninga kass. See oli aasta 1988. Aastakümneid korteri järjekorras ja riiki teenides päädis sellega, et löpuks ikkagi sai mu tuttav endale päris oma ühetoalise korteri uude majja. Ja varsti peale seda kaotas ta töö - koondati. Kaotas tervise - kunagi radioaktiivse vihma kätte jäänuna haigestus mingisse tuberkuloosi taolisesse kopsuhaigusesse. Voronezhi lähistel on sama tüüpi aatomielektrijaam, nagu oli Tsernobölis ja seetöttu sajab siinkandis vahetevahel radioaktiivset vihma... Ja nii see elu siis edasi tal kulgema hakkas. Mitte väga hästi. Nälja ja haiguste tulemusel on ta tänaseks kaotanud suurema osa oma hammastest. Kuid positiivne on see, et siiski igakuiselt tuleb nüüd pension talle koju. See on siiski parem olukord, kui olla koondatud ja päris ilma rahata. Kui te nüüd väidate, et see minu tuttava lugu on ainukordne ebaönn, siis te eksite. Öhtul, mil ma tema pool istusin paar päeva tagasi, kui ta mind pelmeenide ja kanapraega hellitas (ma ei taha möeldagi, kuidas ta mulle selle pidusöögi valmistamiseks töenäoliselt koonerdama pidi ja kuivörd selle väljamineku tegemine ta enda elu raskemaks vöis muuta), jutustas ta mulle paljude oma tuttavate lood. Enamus neist on sellised, sarnased. Väikeset nüanssidega siia ja sinnapoole. Kindlasti on Venemaal neid, kes elavad hästi ja on ettevötlikud. Aga väga väga suur osa inimesi elab just niimoodi, vöi siis grammi vörra halvemini, paremini, kui minu tuttav. Küsisin ka oma tuttavalt, et kas siis töesti ei leidunud ühtegi söpra ega sugulast, kes oleks aidanud siis, kui köige raskem oli? Tema vastus oli "ei". Esiteks, keegi ei tundnud huvi, kuidas ta hakkama saab: "Ootavad ainult, et saaksid mu korteri pärida!", ja teiseks mu tuttav ise on nii sirgeseljaline inimene, et ei läheks iial kellegi käest abi paluma... Kusjuures on ta veel selline inimene, et kui tänaval nälginud koera näeb, annab oma viimase vorstijupi hoopiski temale: "No ma ise vöin ju leibas süüa, aga loom leivast ei ela..." Mis kogu selle asja juures veel köige masendavam, on see, kuidas siinsed inimesed oma elust räägivad. Olen selle konverentsi jooksul siin Voronezhis kohanud palju tavalisi inimesi - taksojuhte, bussijuhte, instituudi autojuhid on mind siis iga päev söidtutanud ja kuna on palju ummikuid, siis on meil olnud aega vestelda nii nooremate kui vanemate inimestega...Lisaks veel inimesed Instituudist sisulise töö poole pealt... Inimesed räägivad oma elust ahastusega, lootusetuse tundega. Kurbusega. Ikka veel mäletatakse suurt söda ja selle söja kannatusi, ja selles valguses on praeguse aja kannatused veelgi vöimsamalt meeli rusumas. Minevikust ei suudeta lahti saada, et ettepoole tulevikku vaadata. Ja tegelikult polegi, kuhu vaadata, sest tuleviku suhtes ei ole mingit lootust. Nii avalikult ja nii valusasti ja nii kibeda maiguga ei ole ma kuskil maal kuulnud inimesi oma kodumaast könelevat. Aga ometi ma tean, et nad armastavad oma kodumaad. Seda kinnitas mulle üks Moskva oblasti proua, kellega konverentsil körvuti juhtusime istuma ja kellega jutt eesti ajaloo peale veeres. Kui olin talle rääkinud sellest, kuidas eestlased näevad neid neljakümnenda aasta sündmusi, ei suutnud ta köike seda uskuda. Venemaal ollakse siiralt veendunud, et Eesti astus vabatahtlikult suurde vennalikku perre. Ja kui ma siis talle rääkisin seda, mida meie sellest asjast teama, ta ikkagi ei uskunud. Konstateeris vaid: "Jah, üks on kindel, me mölemad armastame oma kodumaad, vaatamata köigele raskustele, mis ajaloo ja elu jooksul on ette tulnud..." Piltidel: fragmente mu tuttava elukeskkonnast