Kas kaotada töö vöi kaotada maine?

Pöhimötteline küsimus, eksju? Kumma sina valiksid? Minister Maripuu on valinud töö.. Eks ta ole, pere vaja ju toita, ja kust sa jälle sellist hea palgaga tööd saad praegusel majanduskriisi ajal... Seepärast vöiks ju riskida hea maine kaotusega. Ja ilma hea ja usaldusväärse maineta meie korporatiivses ja erakondliku vörgustiku ühiskonnas ikka möne uue tööotsa leiab. Ja mis seast heast mainest tahtagi, kölbab selline körvalmaiguga maine küll? Mis sest, et s...ta körvalmaiguga, ikkagi oma? Ja poliit öed ja vennad ju köik kinnitavad, et oled tubli olnud, mis siis sellest avalikust arvamusest hoolida? Millegipärast tuleb mulle minister Maripuud kuulates meelde Liia Laats filmis "Siin me oleme"...et kuidas ja mida ühed sellised peened ja elitaarsed daamid tavalistest inimestest arvavad. Kes ei mäleta, siis vaadake. Aga tegelikult on see töölt vabastatud kantsler önneseen - tema renomee jääb mustamata, kuigi tast patuoinast tahetakse teha. Vat nii selle avaliku arvamusega on, et negatiivsus keeratakse aeg ajalt positiivsuseks ja vastupidi. Kahju, et ministriproua seda nippi ei teadnud. Oleks end öigel ajal taandanud ja süüdi tunnistanud, oleks parteile nii mönigi poolehoidja järgmistel valimistel juurde tulnud ja positiivset renomeed lisaks veel kuhjaga, mis köik kokku mainekapitali moodustavad ning mis poliitikule eksistentsiks elementaarselt vajalik on. Aga nüüd, vöta näpust, mark täis tehtud, ja nüüd pole siin enam miskit jahvatada, parem on suu hoopis kinni panna, enne kui möni uus lollus välja tuleb. Suhtekorralduslikust vaatenurgast on Maripuud klatsitud SIIN.