Keeruta kuda keerutad, pepu jääb ikka tahapoole...

Olen viimasel ajal palju mõelnud kriitikast. Eks ta nii on, et inimesed on ju asjadest eri meelt, ja kogemusigi on igasuguseid nii elust endast kui teiste käest kuuldnuna...Ja asjad ei ole alati nii must-valged kui need paberile kirjapandud tekstina paistavad...Ja samuti paistavad asjad kohalolijatele ja asjaosalistele teistmoodi kui kaugemalt vaatajatele. Ja kui asi puudutab personaalselt inimest ennast, siis enamasti me ju iseennast üldsegi ei näe – me arvame asjadest hoopiski oma tunde ja mõtte järgi...ja näiteks oma tagapoolt näeme vaid siis kui peegliga vigurtükke teeme, ja ega see pilt sealt peeglist ikka päris selline pole kui tegelikult...või siis kui keegi ütleb meile, et milline see meie pepukene välja näeb... Ehk siis...mulle isiklikult on hakanud tunduma, et me elame oma soovide ja mõtete maailmas. Me tahame et asjad oleksid mingit moodi, mis meile sobib ja millega me oma mõtetes harjunud oleme...Ja siis me hakkamegi asju endale niimoodi ka kujutama...Mõtte jõud on suur...Ja oleme üllatunud, kui keegi tuleb meile ütlema, et äkki on asjadel ka teine külg, mida nii lihtsalt ei näe, ja ise asjaosalisena ammugi mitte...Üllatunud inimesed on tegelikult veel väga hea variant, sest üllatumine äratab letargiast ja inimene hakkab analüüsima ja mõtelma, et äkki tõesti...ja kuidas saaks nii, et oleks paremini...Enamasti aga ollakse kurjad, kui tuled rääkima asjadest, mis inimestele meele järgi ei ole, mis ei vasta inimese ettekujutusele asjadest ...Ja selle asemel, et natuke seda teist poolt analüüsida ja asju ka ise kriitiliselt mõelda, hakatakse hoopiski kritiseerijat kritiseerima - alates sellest, et kritiseerija on loll kuni lõpetades sellega, et tal pole nagu üldse õigustki kritiseerida... Teisest küljest olen just viimastel aastatel tajunud ka seda, et eestlane talub üldse väga halvasti kriitikat...ja seda ka laiemas plaanis – ei osata või ei taheta eristada kriitikat persoonist...Tavaliselt kui kritiseerimiseks läheb, siis ei kritiseerita mitte tegevusi või käitumisi, vaid minnakse kohe personaalseks ja hakatakse inimestele hinnaguid andma...Ometigi – tegelikult inimese isiku kallale oma kriitikaga on põhjust ikkagi harva minna...Enamasti põhjustab probleeme ju inimese mingi tegu või ütlemine või käitumine? Ehk siis me ei suuda loobuda personaliseerimisest. Miks? Samas kui näiteks on kiitmisega tegu, siis kiidetakase tavaliselt just tegusid ja saavutusi, ja inimest ennast patsutatakse palju harvem ja palju tagasihoidlikumalt... Ma arvan, et tegelikult oleks hea, kui need asjad just risti vastupidi oleksid, et kui kritiseeritakse, siis ikka tegusid ja käitumisi, ja kui kiidetakse, siis ikka rohkem inimest, sest iga inimene on oma loomult kuigagi ikka hea, aga pahasti välja kukkunud tegemised ja käitumised saab ju juba järgmine kord paremini teha? Ja tegelikult on ju ikkagi nii, et paljusid asju me ise ei näe ja ei saagi näha, mistõttu kellegi kriitilised sõnad võiksid pigem heameelt tekitada, kui et porinaid, sest kes see meile siis ikka seda ütleb, et milline meie tagumine pool välja näeb...kui et mitte keegi teine, kes seda meie tagumise poole asja tõsiselt võtab ja kes seda meie tagumist poolt ka vaadata viitsib...