Liputajate ajastu algus ehk lugu sellest, et edasiminek võib olla ka tagasiminek...

oleneb kust otsast vaadata.... Kui Eesti sai iseseisvaks, siis sai meile selgeks, et üks paljudest asjadest, mis peaks olema meie uues ja omas Eesti riigis teisiti, on kommunikatsioonikultuur. Valisime vaba ajakirjanduse, sönavabaduse. Valisime inimeste õiguse olla informeeritud ja kaasatud... Ja ütlesime selge ei Nõukogude stiilis propagandale. On ju vana töde juba see, ja meediauurijate poolt ka läbi analüüsitud, et Nõukogude ajal täitis ajakirjandus suhtekorralduse rolli. Sest suhtekorraldust kui sellist totalitaarses ühiskonnas ei eksiteeri. Sel lihtsal põhjusel, et...Suhtekorraldus peab ikka ja alati arvestama demokraatia põhiprintsiibiga - inimesel on õigus teada ja inimesel on õigus öelda...Neid õigusi meil ju NL-is polnud. Nüüd aga on toimunud mutatsioon. Inimestel on õigus öelda ja mõelda, ja olla informeeritud...Aga teda lihtsalt ei võeta kuulda. Küll aga on inimene sunnitud taluma taas lauspropagandat, sest möned meediakanalid on asunud taas ajakirjanduse tegemise asemel suhtekorralduse funktsiooni täitma, nn propagandistliku inforeerimise funktsiooni. Kuid sellises teostuses ei ole see enam ei ajakirjandus ega suhtekorraldus. Sest on vastuolus mõlema eriala heade tavade ja professionaalsuse prkatikatega... Jah, omavalitsuse asi on inimest informeerida, ja inimene peab teadma, kuidas asjad on. Aga demokraatlikes riikides on hea tava, et rahvast ei informeeri mänguväljakute ehitamisest linna ja teede remontimisest linnas vöi maal poliitik, suur juht, tsaar, ega keiser. Sest see on nii või teisi alati ja ainult isikukultusliku ja propagandistliku maitsega ettevõtmine. Ja peab ikka täiesti eluvööras inimene olema, et seda mängu läbi ei näe.. Demokraatlikes riikides toimub nn kogukondlike suhte korraldamine nii, et rahvast informeerivad asjadest need ametnikud, kelle pädevus on asju korraldada ja lahendada. Sest kommunikatsioonist algab kultuur, kultuurist algab kommunikatsioon. Ja poliitikute asi on teha poliitikat, ehk siis tagada süsteemi toimimine nii, et ametnikud saaksid neid lahendusi teha ja inimestel oleks hea. Ja sellest saavad inimesed aru ka siis, kui poliitik end igal pool ja avalikult ei liputa. Avalikud liputajad saavadki lõpuks liputaja maine. Poliitilises keeles nimetatakse seda vist propagandaks? Ja see on põhjus, miks ma armastan Jyväskylä linnapead. Ta on suurte tegudega mees, ja kaua linna juhtinud. Aga ta ei ole liputaja.