Itaalia gäng minu elutoas...

Eelmisel nädalal sattusin sündmuste keerisesse - meie itaallannast doktoritudeng Chiara tuli kaitsma Soome oma doktritööd, ning sellega kaasnes itaallaste massiline liikumine meie rahulikus talvises Jyväskylä idüllis...

Mis teeb siis olukorra eriliseks - kõigepealt see, et nad tõepoolest oskavad sind enda kasuks liigutama panna, nii et sa tegelikult unustad oma isikliku elu. Teiseks on nad nii jutukad, et õhtu jooksul ei ole sul vaja muud teha, kui noogutada. Kolmandaks. Nad oskavad olla ka tänulikud. Chiara tegi niivõrd hea õhtusöögi, et tahtis tõesti keele alla viia. Ja sealjuures ei ole nende jaoks oluline, et kala juurde just valget ja liha juurde punast veini juuakse. Meil oli lõhepasta tummise ja mõnusa ja punase Bardolino veiniga, ja teisiti see poleks üldse maitsev olnudki. Itaallase jaoks on oluline, et vein oleks hea...ja see mis toidu juurde mida...see polegi nii oluline.

Oluline aga on kui kõvaks on keedetud pasta. Sellist pehmeks keedetud läga, nagu eestlastel kombeks, itaallased ei söö. Chiara õpetas, et näiteks kui pasta poolkõvana tulelt võtta, siis tuleb kindlasti teda kohe loputada külma veega, et keemisprotsess pasta sees ka peatuks...Vat kaval nipp. Ja nüüd ma sain ka aru, miks lapsepõlves mulle üle kõige mu õe tehtud praemakaronid meeldisid - õde alati peale keetmist loputas neid külma veega ja ei keetnud neid kunagi lödiks.

Chiara lõhepasta aga oli selline: toorest pastat üks pakk (selline pikk lindijoru pasta peab olema), tilliga soolatud lõhet üks pakk, ja ruokakerma (eestis siis rõõsk koor).

Ajad vee keema, lisad soola, paned pasta keevasse vette, keedad toorpastat 3 min (tavalist pastat veidi kauem), et oleks selline pooltoores veel. Vee ja pasta keemise ajal tükeldad lõhekala peeneks. Siis võtad pasta tulelt, kohutad teda külma veega. Paned poti taas tulele soojenema, lisad lõhekala tükid, segad natuke. Lisad paki koort ja segad veel natuke. Kolmele niru söömaga ja kahele õgardile sobilik ports.

Avad veinipudeli (kahele niru joomaga naisele arvestada üks pudel), otsid välja supilusika ja kahvli, kallad veini klaasi, paned toidu taldrikusse ja hakkad maiustama (sellist pastat tuleb muideks süüa lusika ja kahvliga, sest kuda sa muidu selle pika lindiga hakkama saad). Vat sedasi.

Tänaseks itaallased läind - seiklesid siin veel koerarakenditega ja vallutasid Helsinki, ja kodurahu taas tagasi. Kuid hing igatsemas sooja ja päikselise Itaalia järele. Sest iga inimene toob endaga kaasa killukesi oma kodumaalt. Ja kui sul on palju itaallasi, siis on ka killukesi palju...Päikesekillukesi, ja säravaid suuri pruune silmi, ja ajatut elegantsi asja ajada.